Vahagn Grigorjan – Lukkupandud tuba (1978)

Lugu sellest, et mis küll võib peituda lukkupandud toas. Noor haritlane üürib Jerevanis tüütult eidelt tuba, ja korteris paikneb üks selline salapärane ruum, kuhu ei saa ega tohi sisse vaadata. Aga – need, kes sinna tuppa satuvad... surevad peagi (eit, eide ammukadunud poeg ja üürniku ema, kes miskipärast sinna korterisse esmakordselt satub – mis salapärane suhe on temal küll eidega?). Mis on see, mida nad seal näevad, mis on see saladus, mis või kes põhjustab nende surmasid? Vaat ei tea...

Lugu ongi jutustatud kui üürniku seletuskiri uurijale – et kuidas need surmad just temaga seotud on, mis roll temal võis nendega seoses olla. Kõigepealt ta jutustab oma vaatepunktist kannatajana, seejärel vaatleb end kui võimalikku mõrvarit ja lõpuks hoopistükkis nö metafüüsikuna – lukkupandud toad on meie hingedes ja mõnikord neid avades võib saada sellise vapustuse, et kõik lendab uperkuuti. Nagu neil kolmel inimesel, kes sinna hirmsasse tuppa sattusid. Aga mis tegelikult üürniku roll juhtunus on, see ei selgugi. Ning kuidas see toavõti isetahtsi välja ilmub? Selge müstika.

Tekst on ausalt öeldes päris igav ja tuim, aga eks see olene pigem lugejast ja tujust. Järelsõna avab lugu palju keerukamalt, ja sellega võib või ei pea nõustuma. Et siis jah, selline äraspidine armeenia kriminaalromaan. Või siis mitte!