Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (2013)

Kui nüüd kristalselt aus olla ja kõik sirgjooneliselt ära rääkida, siis need Hargla Melchiori romaanid pole mulle erilist muljet jätnud ja nende lugemine on pigem tööpäevana kirja läinud (hea küll, see on muidugi nali, ja kui palju neid raamatuid ikka on, mis lugemislõbu annavad). Kuidagi puiselt asjalikud kriminaalromaanid, mis oma korralikkusega krigisevad hammaste vahel (postitusi vaadates selgub, et pea iga kord olen sama jutuga puhtsüdamlikkust demonstreerinud, piinlik linkidagi).

Aga nüüd on ime juhtunud! Silmad on avanenud! Korraks! Seekordne, neljas Melchiori romaan on ootamatul kombel mõnu ja huviga loetav. Aga miks, seda ei oska öelda (tähekaart kindlasti teab, kuid see on vist kuhugi kadunud või eksisteerib teises universumis). Seepärast, et Melchior on apteegist ja oma priskest prouast kõrvale kistud? Ainesele lisab isiklikku lähedust spekulatsioonid maarahva muistse ajalooga? (Tõsi küll, finaalis selgub, et suur ja vana saladus pole niivõrd Maarjamaa endaga seotud – lihtsalt tammeke kasvas õiges kohas.) On põhjus mitmekesiste kehaehitustega nunnades, kes tekitavad vähe riivatuid võbinaid? Melchiori aastad ja elukogemus? Hargla rahulikum fanaatilisus keskaegse ilmaolu tutvustamisel lugejatele? Igal juhul, hoolimata ümbritsevast masendusest on romaan mõnuga loetav.

“Elu ja hinge lahkumine maisest kehast – nüüd ta nägi ja tundis seda, see oli võlukunst, maagia! Naise nägu, mis oli olnud kunagi nii ilus ja peibutav, nüüd oli see lilla, tursunud, inetu ja rõve – täpselt selline oligi selle hoora õige pale, paistes keel suust väljas, silmad punnis ja soe kusi nirisemas mööda ta sääri, suremas siin tühjal rannal. Just selline peabki olema ühe riivatu hoora surm. Mitte ilus, mitte õilis, mitte püha vere voolamine ja viimane ohe, kui hing taeva poole lendab, vaid just selline – rõve ja õhupuudusest haledalt ägisev.” (lk 12)

Ehk on see Ballardi tummine järelmõju, aga mõrvarite kägistamismõnu tekitas väheke deja vu – keskaegsed matsidki hindasid rohkem või vähem haiglaslikke hetki. Või noh, inimeste haiglaslikkus on ajatu.

Sisu ei hakkakski ümber jutustama, mõned eksitavad viited sai salamisi postituse avalõiku sisse kirjutatud, aga millised just, teavad vaid üksikud pühendatud (no see suurejooneline lause on läbinisti valelik, art is nowhere). Kägistamise läbi suretatakse mitmeid naisi ja mehi, Melchiori krapsid kaksikud on nüüd sellises eas, et peavad oma eluteed valima või täide viima ning Keterlyn on sunnitud Melchiori suguvõsa reliikvia-pühakut õgima – medieval noir. (Jälle eksitavad vihjed.) Kui mul oleks miski selgem mälestus varasematest romaanidest, siis võiks ehk seekordse teksti puhul natuke ette heita liigset fantaasialendu (no tõepoolest, kolmiku kirst?) – ent samas eks see annagi lugemisele tiivad.

Tegelikult ma ei suuda kirjutada midagi arukat selle hoogsa keskaja thrilleri kohta. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.

“Melchior vaatas kahte armastajat enda ees, südamepõhjas oli tal neist isegi kahju, aga teist teed nende jaoks ei olnud. Praegu nad õpivad elama valedes, petma oma hinge ja oma sõpru. Praegu nad usuvad, et nende armastus lunastab kõik patud, et see on taevast ette kirjutatud... aga see on hukatuse tee.” (lk 383)

 postimees
sehkendaja
siiliste raamaturiiul