Peter S. Beagle – Viimane ükssarvik (1993)

Inimene, kellele see raamat ei meeldi, on vist mõnest nurgast pisut südametu või tuim. Kuna paljud erinevad lugejad on seda raamatut ohjeldamatult kiitnud, siis olid endagi ootused suured, aga siiski ei saanud suurt ühele joonele – sarnane hipikirjandus on näiteks Hughart, mis pani küll igati kaasa elama (nagu ikka, mõjutab vastuvõttu kõiksugu suur- ja pisiasjad – ja eks Hughart oli sirgjoonelisemalt humoorikam).

Pisiasjade ja kõrvaltegelaste proosa, kõiksugu rääkivad kolbad ja kassid ja liblikad lisavad cooli ja mõnuohkeid, ajatu värk. Suhkrustatud, aga mitte imal. Tähendab, see ükssarviku otsimislugu on normaalne, aga pigem pakkusid kõrvaldetailid tekstist rõõmu. Näiteks rääkiv kolp, kes teadis teed Sõnni manu, no toredalt ülbe. Aga mis sellest ükssarvikust, kes oli niivõrd pühalik, selline loomastunud väike prints; tekst hakkaski pigem siis tööle, kui seltskonnaga lisandus Molly ja ükssarvik jäi vähe varju.

“Liblikas vaikis, võbistas tuule käes tiibu ja lisas tavalisel toonil: “Sinu nimi on minu südames rippuv kuldkelluke. Ma laguneksin tükkideks, kui ma sind kordki nimepidi nimetaksin.”

“Ütle siis mu nimi,” palus ükssarvik teda. “Kui sa mu nime tead, ütle seda mulle.”” (lk 12)

“Ma sündisin surelikuna ja olen olnud pikka aega rumalalt surematu, aga ühel päeval saab minust taas surelik, seetõttu ma tean midagi, mida ükssarvik teada ei saa. Kõik, mis saab surra, on ilus – ilusam kui ükssarvik, kes elab igavesti ja kes on kõige ilusam olevus maailmas. Kas sa saad minust aru?” (lk 92)

loterii
ulmekirjanduse baas
bukahoolik
segane maailm
bibliofiil
ekspress