Tohiir ja Zuhroo. Tadžiki rahvajutt (1963)

Iseenesest tobe ja masendav lugu, ent tekst on tekst. Kaks ülikut on saamas vanemas eas üheaegselt ja esmakordselt isaks ja nad lepivad rõõmsas ootusärevuses kokku, et lapsed olgu sama suured sõbrad kui nemad või veel parem – las abielluvad. Ongi siis poiss ja tüdruk, keda kasvatatakse koos ja muidugi nad saavadki väga lähedaseks. Aeg möödub mõnevõrra ning kumbki kasvab vaimustava välimusega noorukiks. Kurjad ja kadedad keeled aga sosistavad tütre isale, et tal võiks olla parem diil kui see kokkulepitud abielu talle alluva üliku pojaga. Ja tõepoolest, mehele hakkab see mõte meeldima ja ta laseb jahikäigul mõrvata oma parima sõbra ning seejärel kupatab värske orvu lossist minema. Poiss muidugi hämmelduses sellisest saatusepöördest ja käib lossi akende all neiule oma armastusest laulmas, neidki kurvastab nagu kord ja kohus. Siis ilmub välja vägev kosilane – kas annad tütre mulle naiseks või ma võtan võimuga ja võin papakesegi maha lüüa. Neiu isa nõustub, kaasavara näib sobiv. Vanamees kutsub armunud poisi enda ette ja käsib tal tütresüdamest loobuda. See süüdistab vastu, et vanamees tegigi ta orvuks.

Muuseas, neiu nimi on Zuhroo ja poisil nimeks Tohiir. Ning tütre isaks on kuningas.

Ühesõnaga, kuningas küüditab Tohiiri kõrbesse. Ja Zuhroo ärritava halina peale nõustub ta koos tulevase väimehega 40 päeva ootama, et Zuhroo armastus lahtuks. Aga no ei, tütar laseb oma armastatut taga otsida ja viimaks toimetataksegi poiss tagasi neiu juurde. Kuid oh kurja saatust, väimehe nuhid kannavad selle tõpra tagasitulekust kuningale ette, kes otsustab seepeale Tohiiri kasti sulgeda ja selle jõkke visata – nutva Zuhroo juuresolekul nii tehaksegi. Kast siiski ei upu, ning mõne päeva pärast tõmbavad kasti jõest välja 3 kuningatütart, kelle otsuse järgi kuulub kasti sisu noorimale kuningatütrele. Kaas avaneb ning välja vaatab räsitud ja ilmatumalt kaunis noormees. Noorim kuningatütar on nüüd täiesti sillas ja sunnib isale peale, et saaks selle võõra noormehega abielluda. Päevad mööduvad, kosudes muutub Tohiir kuningatütre silmis veelgi meelamaks, ja noh, neiu armastus kasvab üle pea. Tohiiri teadmata valmistatakse ette pulmad... ja alles nö altari ees kohkub see täiega ja tunnistab, et armastab vaid Zuhrood ja teisiti mitte ei saa. Oh ilmatumalt õnnetu kuningatütar, ta pakub varavalgeni Tohiirile veelkord oma esimest ja tõelist armastust, ent noormees pole lõbujanuline.

Taas rändas Tohiir tagasi Zuhroo manu, taas said nad nautida üürikest rõõmuhetke kuni kuningas nad tabas ja otsutas Tohiiri võllasse tõmmata. Taas vaatab Zuhroo, mida tehakse ta armastatuga – üles puuakse. Neiu lein on meeletu ja ta pannakse toaaresti, et mitte ometi Tohiiri hauale tõtata ja muidu kuningakoda häbistada. Lõpuks võtab Zuhroo ette naiselikult kavala pettemanöövri ja ta pääseb 40 valvuri käest minema – ja kohe Tohiiri hauale. Neiu kadumisest kuuldes läheb kuningas raevu ja käsib tütre jalamaid üles otsida, ning lõpuks leitakse ta kalmuküngast kallistamas. Ent Zuhroo on sinna otsa kurbusse surnud.

Kuningas kahetses ja nuttis, aga mis see enam muudab. Zuhroo maetakse Tohiiri kõrvale ning mõne aja pärast märgatakse, et kummagi kääpale on kasvanud roosipõõsas, mille oksad on kokku põimunud. Ja nii sai arendatud roosisort nimega “kallistavad armastajad”.