Michael Herr "Dispatches" (2002)

Üks brutaalsemaid sõdu, mida katab sõjakorrespondent Herr. Viljeledes Uue Ajakirjanduse žanri, kirjeldab ta otsesõnu kogu õudu ja surma ja elu, mis selles persses riigis toimumas oli. Tegu on tema märkmete ja päevikutega, kuna lehtedesse saadetud tekstid siluti ja ilustati lugejale vastvõetamaks ja nii läks see vähenegi tõde kaotsi. Ma läksin lugedes vahel nii tigedaks ja vihaseks, või kurvaks? Kuidas on võimalik, et inimkond on nii persses? Valetavad kindralikd, valetav riik ja samal ajal mehed surevad ja surevad.
   Herr mõjutas oma teosega mitme kuulsa Vietnami filmi stoorit ("Apocalypse Now, Full Metal Jacket"). Tema karakterite ja ümbruse kirjeldus on tihti reaalne, mis muudab teksti paradoksaalselt ebareaalseks. See tähendab, et kui sind ümbritsevad kehaosad, hirm, paanika, õud ja psühhoos, siis sa ei saa seda ratsionaalse analüüsi abil edastada. Sa ei saa jääda erapoolikuks ega objektiiveks. Objektiivsus on müüt. Tema keelekasutus muutub tihti poeetilis-psühhedeelseks, sest ta ei elanud enam normaalses ühiskonnas, vaid keset inimloomuse paljastunud õudust ja kurjust. Ma võiksin tsiteerida tervet raamatut, seal onlehekülg lehekülje järel voolavat puhast geeniust mis sind endasse mässib.
   Ei mingit romantikat, ilu ega päästvat elementi. Mitte keegi ei tahtnud seal olla. Kindralid elasid teisel planeedil ja ühe jalaväelase elu maksis 18000 dollarit. Psühhoos on õhus nagu parfüüm, kus inimesed pinge all murduvad ja muutuvad millekski enamaks. Kahekümneaastased poisid muutuvad nädala viiesajaaasta vanusteks. Merejalaväelased, kes tapavad öösiti üksteist. Faktid, mis propagandas ära silutakse. See ebaausus, ebamoraalsus ja ebainimlikkus, mis Ameerika ja Vietnami noorte peale nende valitsuste poolt lahti päästi. Nendel aastatel oli peamiseks noorte surmapõhjuseks Ameerika Valitsus, kes poisse hakklihamasinasse saatis ja ise veriselt naeratas.
   Herr liigub ühest kohast teise ja teda sõimatakse, nimetatakse hulluks. Miks keegi vabatahtlikult sinna sitaauku roniks? Sõdurid ei mõista ja Herr ei saa eriti suurt honorarigi. Mees murdub mitmel korral, kaob piir ärkveloleku ja unenäo, elamise ja suremise vahel. Kuidas sa sellest välja tuled?
   Ka on kohutav, kuidas meedia seda sõda kajastas ja kuidas kodused sellest midagi kuulda ei tahtnud. Taheti võitu ja head tunnet, kuid Ameerika veritses ja kaotas. See oli inetu ja jube, mida kõik unustada tahtsid. Ainult et tagasitulnud sõdurit tõid kaasa kõik kummitused.
   Kui keegi huvitub sellest sõjast ja tahab üleüldist ülevaadet, siis on see just SEE raamat, mida lugeda. Lihtsalt kohutav.