Põrgu idarindel. Saksa tankitõrjeväelase päevikud idarindelt 1941-1943 (2013)

Otseülekanne idarindelt, raevukad lahingud käivad ja lõppu ei ole näha, nõukogulaste juurdevoolul pole otsa, ent vähesed allesjäänud sakslased on kalli kodumaa peamine kaitse, ja nemad peavad püsima, ükskõik kui raske neil ka on. Kui vaid kodused sellest aru saaksid (ja sakslaste propaganda edu-udu ei ajaks). Tegemist on siis Hans Rothi nimelise rindesõduri kolme päevikuköitega, mis algab vahetult enne Barbarossa avapauku ja jääb pooleli 1943. aasta lüüasaamistes (Roth ise jäi kadunuks 1944 aastal Vitebski kandis, koos arvatava neljanda päevikuga). Päevikuid pidas ta selleks, et mitte segaseks minna.

“Pärastlõunal saabuvad korraldused üldpealetungiks. Homme on see päev! Poisid, seadke ühishauad valmis! Nüüd saate valada oma viha välja linna peale, mis on seisnud teie ees nädalaid, kuid jäänud sellele vaatamata kättesaamatuks. Homme – viimaks ometi!!!” (lk 99)

Päevikupidaja on omamoodi supersõdur, kes saksa sõjamasina eesliinil võitlemas alates Prantsusmaa sõjakäigust – ja sellise eesliinistaažiga saavad vast väga vähesed silma paista (kas keskmiseks eesliinikarjääriks oli muidu mõned kuud? Kuskil raamatus oli need numbrid ära toodud – seda vist küll eelkõige nõukogude vägede kohta -, aga enam ei mäleta), Rothil endalgi tunne, et tema gruppi paisatakse erinevatele nö tulekustustöödele. Ja lahingute intensiivsus Venemaa avarustes on ikka päris ropp või õigemini tsiviilmõistusele kujuteldamatu, on siis tegemist esimeste kuude ragiseva võidukäigu või hilisemate ränkraskete positsioonihoidmiste ja taganemistega. Kogu aeg lihtsalt toimub midagi tapvat ja häirivat, enam või vähem massiletaalse survega. Tõepoolest, lahingute intensiivsus rindesõduri kogemuses on ikka hämmastavalt raputav. Eks üks asi on lugeda operatsioonide üldvaateid ja erinevaid meganumbreid liites-võrreldes ohata, teine asi kogeda pommisadu ja täägitaplust rohujuuretasandil mõne mätta või talu pärast, ühes tulipunktis suuremate või lokaalsemate operatsioonide lõputus puntras.

“Nüüd on siin kõk vaikne; seekord ei ole meid kutsutud “tuld kustutama”. Keskmised suurtükirünnakud, mõned lennukid ja igal ööl kerge rünnak – ja ongi kõik! See kulub ära, sest viimased nädalad on meie vastu karmid olnud.” (lk 157)

Roth polnud just tõsimeelne nats, Kiievis kogetud juutide hukkamised mõjusid talle ikka päris häirivalt, ega partisanide mahalaskminegi rahulikuks jätnud. Päevikutes on Hitlerist juttu vaid paaril hetkel, ja nii möödaminnes. Kui midagi Rothi vaevab, siis on see mure oma naise ja tütre pärast – ning sõjamasina vastupidamine nõukogulaste surve all. Oma osa on Ukraina ja Venemaa maakohtade eluolul (mis on masendavalt räpane, ent kohalikele harjumuspärane reaalsus) ja muidugi ilmastikul, mis pole kunagi meelepärane – meeletu külmus või ohjeldamatu palavus, ning nende vahele jääv täitmatu pori, muda ja vihmakuud. Ent positsioonidel tuleb olla ja jääda, see pole mugavust mitte kuskil ega mitte kunagi loota.

“Sisemiselt oleme tühjaks põlenud ja väliselt löödud. Varem järgnesid võitlustundidele puhkusetunnid. See aeg on möödas. Päike, kuu ja lõõmav tuli valgustavad kõik seda hävitus- ja tapatööd. Mõnikord sööd seda, mis kätte satub, kannad kaasas laskemoona või tukastad korraks maapinnal mürsulehtri kaitsvas varjus. Meie näod on mustad ja kõhnunud. Praegusel ajal, pärast 24-tunniseid raskeid päevi, pole need enam prisked ja ümarad. Silmad on suitsust ja öistest valvekordadest punased, kuid hambad on kõvast leivast valged. Ma ei usu, et leiduks veel mõni raskem leivateenimise viis.” (lk 194-195)

Päevikute jooksul on tunda muidu nö humanistlike vaadetega mehe kalestumist, kui algul on nõukogudelased lihtsalt vaenlased oma erinevate sõjapidamiste külgedega, siis aja möödudes muutuvad nad verivaenlasteks, on lõputud hordid, mis Rothi ja ta väheste kaaslaste peale järelejätmatult vajuvad (ikka ja jälle äratab mehes imestust, millise mõttetu nüridusega nõukogudelaste sõjaväelasi tapvasse hakklihamasinasse saadetakse, ja miks soldatid nii tuimalt hävingusse jooksevad). Omamoodi on hämmastav, kui asjatundlik või laiahaardeline on Rothi analüüs erinevatel militaarteemadel – tegemist pole mälestuste korrastamisega, vaid siin-ja-praegu ülevaadetega erinevatest olukordadest. Ja ta karune iroonia ja kamraadlikkus. Einoh, mees nagu muiste.

“Igale idarinde sõdurile on tuttav vene talve karmus: kõikjal valitseb segadus ja hirm; tankid on maha jäetud, teede ääres on sõidukõlbmatud või põlevad autod; venelased pommitavad pidevalt; toiduvarud põlevad, pikad ootamised lumehanges toovad kaasa külmakahjustused. Isegi kõige väiksem haav võib tekitada tõsiseid probleeme, meditsiiniteenistus on olematu. Keegi ei aita sind enam, sa oled iseenda hooleks jäetud. Nõrgad surevad kraavides või jäävihmas.” (lk 218)