David Barnett – The End of the World Show (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Tulnukad teatavad, et nemad lahkuvad Maalt. Nad on pärit kuskilt planeedilt, mida tähistab numbrirodu ja olnud siin Maal juba 1947. aastast, aidates maalasi muuhulgas kosmosetehnoloogia arendamisel ja vähiuuringutega jms head. Aga nüüd nad lahkuvad, ütlemata põhjust. Tavainimesed peavad kogu seda värki näitemänguks teleuudistes, sest valitsused on alati tõsimeelselt kinnitanud, et ufosid pole, aga noh, tõepoolest, televisiooni otseülekandes panebki mingi kosmoselaev kuskilt põllult taevasse ja seda saadavad kommentaatori sõnad, et need olid avalikkusele esimesed pildid tulnukatest. Järgmisel päeval selgub nende minema põrutamise põhjus – nimelt läheneb Maale komeet, mis peaks pauguga maanduma Austraalias.

Niisiis, tublid ja abivalmid tulnukad lahkusid seepärast, et nad ei leidnud viisi, kuidas ära hoida kuue päeva pärast toimuvat elu Maa pealt pühkimist. Ameeriklased lubavad pommitada komeeti tuumapommidega, et paha taevakeha tükkideks lasta või kursilt väärata. Järgmine päev selgub, et lõhkepeadega rakett on miskipärast omakorda kursilt vääratanud ja hoopis põrutanud laadungiga Jaapanisse ja seal koletu hävitustöö põhjustanud (vandenõuteoreetikud kommenteerivad, et see oligi ameeriklaste plaan Jaapani lõplikuks põrmustamiseks). Taga hullemaks, radiatsiooni tagajärjel moodustub seal hiiglaslik godzilla, kes suundub Tokyot hävitama. Aga lõpuks tulistatakse see koletis surnuks ja godzilla lihast lubatakse valmistada jaapanlastele konserve näguripäevadeks. Ja venelased lubavad omakorda saata tuumaka komeedihävitaja teele. Ja nii edasi.

Lugu on jutustatud ühe tavalise keskealise inglise mehe poolt, kes hiljuti naisest mahajäetuna elab vanemate majas, suheldes sõprade või naabruskonna inimestega. Ja tunneb puudust Katy'st, kes elab nüüd teise mehega, sest loo jutustaja on igav ja tavaline inimene. Nojah. Iga tunniga läheb olukord Londonis (vist?) aina hullemaks, nagu ikka, inimesed kas püüavad põgeneda või röövida või madalaid kirgi välja elada. Kõige selle vägivalla ja hullumeelsuse keskel on nukravõitu peategelane, kes on vahel ilmatuma kurb mahajätmise tõttu, ent siiski püüab jalgadel püsida. Õnneks moodustatakse nende tänaval kodukaitse marodööritsejate vastu, ning see pakub mingitki tegevust hulluksmineku vastu; peategelanegi ühineb sellega, leides kodust isa õhupüssi. Kodukaitsel on niisamuti ülesandeks rottide tapmiseks, keda on ühtäkki ilmatuma hulk – ja rotilihast saab süüa valmistada. Lõpuks... tõusevad surnud üles ja tulevad külastama oma kodusid, nii ka peategelase isa ja ema ja vanaisa saabuvad koju ning kukuvad irisema, et kinnisvara pole korras hoitud jne. (Üks vaene vägistamises süüdistatud värskeltpoodu ärkab samuti laternapostil köie otsas ellu, ja krigistab pahaselt “Mina seda ei teinud!”, et siis uuesti pooduks saada ja seejärel üles ärgata jne. Lõpuks võetakse ta sealt maha)

“People had become quite a bit more serious over the last couple of days. I suppose approaching apocalypse does that to a person. That and lack of water for a good bath. Most of us were beginning to smell, not least the risen dead.” (lk 127)

Ühesõnaga, võidutseb hea briti must huumor, seda lugu võiks küll eesti keelde tõlkida, lahe kiiksuga maailmalõpuvisioon, õigemini vallatu satiir sellest. Väike õnnetu inimene keset katastroofiootust, ja ikka sirge seljaga. Selle antoloogia üks paremaid lugusid.