On saar, mida
ümbritseb ookean. Ja ookean muudkui tõuseb, mattes saart enda alla.
Elanikud liiguvad vee eest saare üha kõrgematele aladele või...
lasevad end sisse imeda kuldsetesse voolikutesse, mis päeval taevast
laskuvad saare juurde. Tõepoolest, taevased voolikud. Nad lahkuvad
rõõmuga, jumal on neid päästma või siis järele tulnud. Koos
nendega lahkuvad saare loomad ja linnud, ning kaladki on ümbritsevast
veeavarusest kadunud.
Ent on Mike, kes ei
usu sellisesse imelisse jumalasse, mis niisuguse arutu uputuse on
korraldanud. Ta kaaslanna Holly on jumalausku ja palub Mike'l olla
avatud ja usaldada kõikvõimsat jumalat. Ent Mike neab endamisi
jumalat, mis on sellise genotsiidi organiseerinud. Veel hullem, ta
ehitas paati, et saarelt kuhugi pääseda, ent enne selle valmimist
lõhkus öine tõusuvesi paadigi pilbasteks. Kuid allesjäänud
saarlased on igati õnnelikud, nii õnnelikud; päiksepaistes käivad
ujumas soojas ookeanivees ja kui nad endaga valmis on, lasevad
kuldsel taevast sirutunud voolikul end sisse imeda. Shiny happy
people. Viimaks jääbki Mike kõigist kaaslastest ilma, üksi
saarele, mis jääb juba nööbi suuruseks; ta ronib saare
kõrgeimasse tippu, milleks on mäel asuv suur rist. Ent halastamatu
ookean tõuseb edasi, varvaste, põlvede, kaelani. Kas Mike upub või
laseb ta end võimaluse korral taevasse tõmmata? Või on kolmas või
neljas lahendus? Eks see selgub teksti lugedes. Metafüüsiline värk
jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar