Anar – Dante juubel (1975)

Ütlemata masendav lugu ühe andetu vananeva näitleja argipäevast, kõrvalosade käkkijast. Ent eks igaühel ole unistusi ja tunnustamisvajadus; kui seeasemel olla pilkealuseks nii tööl kui kodus, pole just meeliülendav meelakkumine. Hea süda ja alandlik meel, need vaid pehmendavad ängi. Oh, Käbirlinski, sa andetu mutter.

“Kui sa iga päev kuuled nii ränki, nii solvavaid sõnu, kaotavad nad vähehaaval oma tähenduse, muutuvad harjumuspärasteks, ei haava ega tee valu. Väsitavad ehk väheke, seda küll.” (lk 29)

No eks lõunamaades ikka ole seda ärisoont.

“Kuula, mis ma ütlen: näitlemisest ei tule sul midagi välja. Mine hakka mullaks, elad nagu härrasmees kunagi, allahiga pole sul mingit pistmist; usu või ära usu – su oma asi. Kui mina koraani oskaksin lugeda, ei istuks ma enam päevagi teatris. Pole tobedamat elukutset kui draamanäitleja oma. Pillimees olla, või ašuug, või mulla – vaat sellel on mõtet. Pulmadest ja matustest muudkui voolab raha sisse.” (lk 24-25)