Eric Brown – Vahejaam (Täheaeg 1, 2002)

Mõne aasta eest tulid tulnukad ja pakkusid inimkonnale surematust, selle saamiseks tuleb lasta endale pähe panna implantaat, mis laseb tulnukate tehnoloogiat kasutades sind ellu äratada või midagi sellist (õnneks vist mitte nii jõhker seadeldis kui Simmonsi ristimärk). Ühesõnaga, vapustav areng, nüüd on kogu universum inimkonnale valla! Ent kui implantaati ei pane, kärvad üks hetk nagu tavaline, vanaaegne inimene.

Jeffrey on õpetaja, ja üks hetk satub ta tudengite hulka Claudine, kel pole implantaati. Ta on lihtsurelik, tõeline relikt uussurematute seas, ja seega äratab koolis kõiksugu soovimatut tähelepanu. Jeffrey (kelle naine sai surma enne tulnukate saabumist) huvitub omapärasest neiust ja neiugi huvitub keskealisest mehest. Ja nad saavad lähedaseks ja võiks öelda, et leiavad armastuse. Ent Claudine pärineb katkisest perest ja tal pole usku armastuse jätkusuutlikkusse. Ning noor inimene läheb radikaalseks ja uputab enda, hüvastijätukirjas soovib ta armsamale mõnusat igavikku ja äraolemist. Niisiis selline pisarakiskuja looke.

ulmekirjanduse baas