George R.R. Martin – A Dance with Dragons (2012)

Mida raamat edasi, seda rohkem segadust ja küsimusi, millele ootaks kui miskit selgust – ja et on nii palju tegevusliine, on raske oodata paljude liinide puhul positiivset lahendust. Kõik ei saa kapsamaale jne. Mis või kes ootab Davost Skagosel? Mida teeb Bran seal ürgkoopas ja kas teda kasutatakse hoopiski ära? Mis saab kolmnurgast Brienne-Jaime-Catelyn, kes neist alles jääb? Kas Dany ja lohed saavad kokku, ja kes juhiks keda? Robert Strong ja Cersei, kas Strong hävitab naise vaenlased? Ons Ashal võimalust pääseda rituaalsest põletamisest? Connington, Aegon ja Martellid, kas nad leiavad teineteist? Nymeria ja nõukogu? Kas Arya kohtab veel oma ürghunti? Kas Müüritagusest õnnestub veel inimesi ära päästa? Mida teevad peale Joniga juhtunut vahtkondlased ja endised metslased, kas puhkeb nendevaheline verevalamine enne Teiste valgumist Müüri peale? Stannise ja Boltonite jõukatsumine, kes keda? Mida teevad endised Starki lojalistid? Milline missioon on Jaqen H'gharil? Mida veidrat plaanitseb Euron? Kas Victarion saab oma auhinna peale lohesarve puhumist? Meistrite vandenõu ja Samwell nende ussipesas? Kas Tyrion suudab ellu jääda ja taas nihverdada end tegijate hulka? Ja mis saab suurest lahingust Meereeni all? Mida teeb Müürilt lisajõudu ammutanud Melisandre? Kas tõuseb veel Brynden Mustkala, ons Tullydel tulevikku? Mis tegelikult juhtus Loras Tyrelliga? Kas seitsmikud haaravad võimu? Kas mammutid ja hiiglased kohanevad Westeroses või veetakse neid orjusesse, vabade linnade rikkurite meeleheaks? Mida teeb Varys? Kes usub Aegonit? Ja see viimane kiri Jonile, kes selle tegelikult kirjutas, kui palju selles tõtt on? Ja noh, mõndagi veel, mis esimesel hetkel pähe ei tule. Õnneks pole siin raamatus juttu Baelishist ja Sansast, aga noh, ega nendest kahjuks pääsu pole. Ja mina ei mõista, kuidas veel vaid kahe raamatuga (esialgsete pealkirjadega “The Winds of Winter” ja “A Dream of Spring”) on võimalik kogu seda pundart lahti harutada.

“You had only to look at Bolton to know that he had more cruelty in his pinky toe than all the Freys combined.”
(Theon, lk 309)

Raamat on muidugi vägev tellis (ja kuidas seda üldse kokku võtta?), mis tekitab paratamatult tunde, et nii mõndagi liini võinuks õgvendada. Dany-vastasena ajab vähe urisema nii suur tähelepanu ta emotsemisele, vähemalt poole võinuks lugemata jätta või siis kasvõi Barristani silme läbi esitada. Jah, probleemid Meereeni valitsemisega. Jah, probleemid lohedega. Jah, vaenlaste ja sõprade segapudru. Daenerys ja mehed on omaette ooper – Daario, Hizdahr, Jorah, Victarion, Quentyn (go Victarion!). Ja need Arya 2 peatükki, whatever, eksole. Jah, ta saab nägemise tagasi; jah, ta teeb esimese tellimustöö näotutele. Tõepoolest, nende peatükkide lugematajätmine pole mingi kaotus. Üleüldse on palju tähelepanu Meereeniga seonduval, sellega on seotud nii Tyrion kui ka Griffid (kes siiski viimaks jõuavad Westerosi!) kui ka langev täht Quentyn; ning tõepoolest, mida teeb Victarion, kas raudsaarlased raiuvad tema juhtimisel läbi vaenlaste mere Euroni ihaldatud saagini? Miks küll Targaryenid (ja mõne teooria kohaselt Blackfyre'd) nii paganama olulised on.

“No one had ever kissed her like Daario Naharis. “I am your queen, and I command you to fuck me.”
She had meant it playfully, but Daario's eyes hardened at her words. “Fucking queens is king's work. Your noble Hizdahr can attend to that, once you're wed. And if he proves to be too highborn for such sweaty work, he has servants who will be pleased to do that for him as well. Or perhaps you can call the Dornish boy into your bed, and his pretty friend as well, why not?” He strode from the bedchamber.”
(Daenerys, lk 668) 

“Was it too much to hope that for once Euron had told it true? Perhaps. Like as not, the girl would prove to be some pock-faced slattern with teats slapping against her knees, her “dragons” no more than tattooed lizards from the swamps of Sothoryos. If she is all that Euron claims, though... They had heard talk of the beauty of Daenerys Targaryen from the lips of pirates in the Stepstones and fat merchants in Volantis. It might be true.”
(Victarion, lk 865-866)

Raamatu põnevaimaks liiniks on kahtlemata Põhjas toimuv (ja kuulduste järgi pidavat kuues raamat vägagi Põhja-keskne olema) – mida tehakse Müüril ja Müüritaguses, raudsaarlaste jäänuste Põhjast väljalöömine, Boltonite võimuhaaramine ja Stannise katse oma kuningriiki endale võita. Lumme uppuvas Põhjas köeb vägagi vilgas aktsioon, mis samas ülejäänud Westeroses tähelepanu ei ärata – sest vaid vähestel on aimu, milline Teiste mahitatud (või õigemini mehitatud) torm on lähenemas (äkki on Teised ja meistrid omavahel seotud?). (Kui Moat Cailin paneb lõuna poolt vallutajatele Põhja lukku, miks siis Manderly väed seda põhja poolt ei üritanud vabastada, nagu nülgijad seda viimaks tegid? Kuigi jah, mingid Põhja väed ei saanud selle põhjapoolse vallutamisega hakkama – kuni Theon raudsaarlaste juurde saadeti.) Muidugi on ka huvitav küsimus, et kas Ned Starki kondid oma esivanemate juurde jõuavad – või ta kunagine noorusarmastus söödab need koertele. Tegelikult hakkab vaikselt üha rohkem huvitama seegi, mis võib toimuda kolmnurgas Euron-Dorne-Aegon seal allpool lõunas.

“Tormund turned back. “You know nothing. You killed a dead man, aye, I heard. Mance killed a hundred. A man can fight the dead, but when their masters come, when the white mists rise up... how do you fight a mist, crow? Shadows with teeth... air so cold it hurts to breathe, like a knife inside your chest... you do now know, you cannot know... can your sword cut cold?””
(Jon, lk 906)

Jon on paras tibimagnet – Ygritte, Melisandre, Val, Alys. Aga poiss on aumees, jäävad tal õied noppimata. Põhimõtteliselt peaks ehk Theonile ta kurva elukäigu pärast kaasa tundma, aga kahjuks ei teki sellist tunnet – mis vahet on temal ja sadadel teistel sandistatutel? Vähemalt pakub Theon huvitavaid vaatenurki Boltonite köögipoolelt. Tekstis on kolm võrdlemisi tüütut ägamist – Dany ihalemas Daariot, Tyrion ja isatapmine, Theon ja Reek. Kui Martini epopöa alguses pani intsest nina kirtsutama, siis järgmiste raamatute kõiksugu värvikate juhtumite järel ei pane Boltonite jõhkrutsemine enam suurt kulmu kergitama. Hea, et Wun Wun päästis Vali tüütust peigmehest. Kuigi jah... vaene Wun Wun (krdi konservatiivid)!

Vanamehed Barristan ja Connington vaatavad aegajalt minevikku tagasi ja kahetsevad, et ei suutnud omal teha tegusid, mis hoidnuks Westerose sellisest kodusõjast – aga noh, mis muud neil enam ikka teha, tuleb siis nüüdseid nende jaoks õigeid trooninõudjaid tagant tõugata. Ja Victarion kui viikingiparoodia... Teose humoorikaim tegelane on kahtlemata Stannis oma kuival moel (kui järele mõelda, oleks selline huumorikuivikute trio – Stannis, Roose Bolton ja kadunud Tywin Lannister; kõik pritsivad sellist vihast kulda (kas selles on süüdi nende kolme mehe järeltulijad, kes kõik on omadega metsa kukkunud – või vastupidi, isade patud nuheldakse laste kaela?)).

““Her own father got this child on her?” Stannis sounded shocked. “We are well rid of her, then. I will not suffer such abominations here. This is not King's Landing.”” (lk 63)
/-/
“The red woman walked beside Jon down the steps. “His Grace is growing fond of you.”
“I can tell. He only threatened to behead me twice.””
(Jon, lk 66) 

“The king cut him off. “We all know what my brother would do. Robert would gallop up to the gates of Winterfell alone, break them with his warhammer, and ride through the rubble to slay Roose Bolton with his left hand and the Bastard with his right.” Stannis rose to his feet. “I am not Robert. But we will march, and we will free Winterfell... or die in the attempt.”
(Asha, lk 644)

Kui “Vareste pidusöök” oli lahingute järgne pohmell, siis see raamat hakkab taas pinget üles väänama (kuigi kuradi pikalt) – mis saab Põhjast ja Müürist, mis juhtub Meereenis, mida teevad raudsaarlased, mida teevad Conningtoni väed. Ja mis hakkab toimuma Westerosi praeguses selgroos ehk Lannisteride, Tyrellide ja Martellide jõuvahekord. Ning muidugi – Baelish & Vale. Nii vanad kui uued lahingutandrid on taas sõdade sohu vajumas... Ehk siis raamat kui pikk-pikk eelmäng, mille puhul ei saa üleüldse kindel olla, milline ... sind ootab.

“She did not feel beautiful, though. She felt old, used, filthy, ugly. There were stretch marks on her belly from the children she had borne, and her breasts were not firm as they had been when she was younger. Without a gown to hold them up, they sagged against her chest. I should not have done this. I was their queen, but now they've see, they've seen, they've seen. I should never have let them see. Gowned and crowned, she was a queen. Naked, bloody, limping, she was only a woman, not so very different from their wives, more like their mothers than their pretty little maiden daughters. What have I done?”
(Cersei, lk 999)

ulmekirjanduse baas