Põneva pealkirjaga teos kirjutab ja kirjutati 19. sajandi Ukrainas. Mis tegelikult ei erine väga 19. sajandi Eestist. Aeg, mil vanemad inimesed mäletavad veel pärisorjust, nüüd aga on vabad – „vabad“ – juba mitukümmend aastat. Kuigi romaan meenutab stiililt 19. sajandi Vene autoreid – Lev Tolstoid ja Fjodor Dostojevskit näiteks – siis erinevuseks on ehk see, et siin on peategelaseks pärisorja soost tütarlaps, kelle elukäigu taustal – mis ei kestnud kolmekümmet aastatki – avaldubki põhiteema, sotsiaalne ebavõrdsus, või pigem, sotsiaalne absoluutne ja lahenduseta õudus. See on aeg, kus talupoeg kukub pärisorjusest – pauhh! – otse kapitalismi. Tohutud muutused, ja paremaks ei lähe midagi. Niipea, kui kukilt kaob mõisahärra, tõusevad asemele kaanidena naabertalupojad ise. Inimene on inimesele hunt, ja kui sina ei õgi, õgitakse sind. Ning mis saab neis oludes ilusast maatüdrukust, kes satub elama linna? „„Näe, mis see linn tegi,“ osutas ta Hrõstjale, „missugune tüdruk oli – terve ja ilus. Aga kui sattus linna, imes linn temast kõik välja, mis imeda oli, ja heitis ta vigasest peast külasse surnuks külmuma!““ Nii kirjutab lk 558 ehk romaani eel-eelviimane lehekülg.
Kuigi Mõrnõi maailmapildis puudub igasugune lahendus või lootus paremale ühiskonnale, on tema raamatut ikkagi mõnus lugeda. Järelsõna küll kiidab psühholoogiliselt veenvaid tüüpe, minu arvates aga teeb teose õudused vastuvõetavaks just see, et kõige hirmsamad inimesed on keeratud üle vindi, nagu oleks autor suures meelehärmis ja vihas teatud inimtüüpide vastu neid reaalsest võimalikkusest veel õelamatena kujutanud. Näiteks üks kiuslik tegelane andis endast kõik, et lesknaine tütrega jääks päris ilma peavarjuta – ja seda isegi mingi isikliku kasu eesmärgita, puhtast tigedusest: ta valetas, kaebas, varastas, keerutas, ja kui viimaks vaene naine oma õnnetuse kätte suri pärast seda, kui tema tütar selle sama mehe pärast süütult mõrva pärast eeluurimisele viidi, karjus mees ka veel leinava tütre peale, kust too siia sai.
See sama nuttev tütar, Hrõstja, oligi peategelane. Väga palju on teoses süngeid metafoore elust kui libedal teel käimisest; kuristiku kohal kõndimisest, kus teed ühe väära sammu ja juba langedki; elu kui kõrrepõld: jooksed ühest otsast teise, ja enne kui kohale jõuad, on jalad verised. Ning Hrõstja tegi vale sammu – tema olukorras oli see tegelikult ette määratudki – ning siit tulebki teoses sotsiaalsete olude kõrval ja seda illustreeriv teine teema. Suhtekeerised, inimese loomus. Naise võimalused kakssada aastat tagasi. „Sugudevaheline ebavõrdsus“ on selles kontekstis isegi veider öelda. Võrreldamatut ei võrrelda.
Samas imestasin, kui muutumatutena on inimlikul tasemel püsinud meeste-naiste suhted. Täpselt samasugused meeletud armumised, rumalused, enda kaotamised ja südamete murdmised. Ainult et murtud süda ei too naisele tänapäeval kaasa sotsiaalse staatuse igavest kaotamist. Võrgutamised, petmised, valetamised, mahajätmised ning mängimised on aga püsinud ajas muutumatutena. Olin üllatunud, kui kergelt kirjeldas Mõrnõi näiteks vabaabielu, nagu oleks see üsna igapäevane asi. Või juba „langenud“ naiste seksuaalsuhteid. Samas oli kõik veenev ja realistlik.
Mehanism on selline: maatüdruk satub linna teenijaks. Kui ta end hoiab ega satu mõne mehe võrku, on tal võimalus ausa naisena teenijaseisuses jätkata, millalgi leida ka omale abikaasa ning elada stabiilset pereelu. Kui meest ei leidu, võib ka teenijana jätkata. Viimane variant on muidugi kehvem, kuna siis, kui vanemas eas tervis kadunud ning töötada enam ei jaksa, tuleb ikkagi kerjakott kätte võtta. Ja oo õudust!, kuidas sel ajal vananeti, polnud sellist asja, et vanem naine veel mõnd võlu omaks, vastupidi. „neljakümneaastaselt on juuksed hallid, kõrge otsaesine sügavates kortsudes, kunagi nii sile ja rõõsk nägu kortse täis, nahk vahakollaseks kuivanud, sirge selg lookas, kunagi nii säravad silmad tuhmid ja luitunud, nagu lilleke kahvatab külma käes.“ (lk 14) Ja kui neljakümneselt veel jaksasidki tööd teha, siis viie-kuuekümneselt oled ikkagi inimvare ning sugulaste ja omaksteta külmu tänaval või surnuks – keegi ei hooli.
Mehanism on selline: maatüdruk satub linna teenijaks. Kui ta end hoiab ega satu mõne mehe võrku, on tal võimalus ausa naisena teenijaseisuses jätkata, millalgi leida ka omale abikaasa ning elada stabiilset pereelu. Kui meest ei leidu, võib ka teenijana jätkata. Viimane variant on muidugi kehvem, kuna siis, kui vanemas eas tervis kadunud ning töötada enam ei jaksa, tuleb ikkagi kerjakott kätte võtta. Ja oo õudust!, kuidas sel ajal vananeti, polnud sellist asja, et vanem naine veel mõnd võlu omaks, vastupidi. „neljakümneaastaselt on juuksed hallid, kõrge otsaesine sügavates kortsudes, kunagi nii sile ja rõõsk nägu kortse täis, nahk vahakollaseks kuivanud, sirge selg lookas, kunagi nii säravad silmad tuhmid ja luitunud, nagu lilleke kahvatab külma käes.“ (lk 14) Ja kui neljakümneselt veel jaksasidki tööd teha, siis viie-kuuekümneselt oled ikkagi inimvare ning sugulaste ja omaksteta külmu tänaval või surnuks – keegi ei hooli.
Selleaegse naise – vahet polegi, mis seisusest – ainus võimalus väärika ja ausa ühiskonnaliikmena elada, oligi teha abielludes hea partii. Sest oli ka neid, kes abiellusid joodiku, liiderdaja või lihtsalt vägivaldse mehega. Ning naise elust sai ühtlane kannatusterada, sünge ja lõputu öö. Sest ei olnud ainustki inimest ega õigust, mis päästaks vägivaldse mehe küüsist. Ja kui mees jõi, jõi ta ka naise põhja – olgu too kui korralik tahes. Imestasin raamatut lugedes sellegi üle, et kui üks mees tõesti peksiski oma naise surnuks, siis ta võeti kohtu alla. Et noh, päris esemeks naist siiski ei peetud.
Igatahes, teenijatüdruku positiivseim eluperspektiiv oli leida omale hea mees, selle ajani aga püsida kõigist võrkudest ja võrgutajatest eemal. Aga kuidas sa püsid, kui oled elus inimene, noor, õitsev ja kaunis pealegi, ning ühel hetkel armud kellessegi, kes sindki palavalt armastab, kes on kirglik, maalib imelisi tulevikupilte ning embab ning suudleb nii tuliselt? Mismoodi panna vastu, kui tahad üleni tema juurde, kui soovid nii palavalt, kui usaldad ja tead, et siin polegi midagi karta? Kuidas siis karta, kui usaldad?
Aga naine ei tohi usaldada. Sest tema usaldus ja pühendumus võetakse hambusse, näritakse peeneks ja sülitatakse laia kaarega tänavale. Sest mees ei ole ju isegi süüdi, et ta uskus ka ise kõiki neid kauneid sõnu. Vastutab alati naine ja seepärast ei tohi tema iial enesevalitsust kaotada. Sest armumine tegi mehe sõgedaks pannes arvama, et tema, härra, võiks asuda lihtsa talutüdrukuga kokku elama. Aga suhete avalikukstulek mõjub nagu ämbritäis külma vett kaela – äratab üles ja paneb selja keerama. Milleks abielluda juhusliku teenijannaga, kui elu on veel ees ning kauneid naisi omast seisusest jalaga segada?
Mis saab aga tüdrukust, kes tabatakse teolt? Visatakse välja juudi juurde – muide, juudid on veel üks huvitav teema, millest ma päris hästi aru ei saa – libuks. Huvitav on see, et libu elu ei olegi esialgu üldse ainult kohutav mülgas, kohati on see isegi lõbus. Kuna peategelane Hrõstja oli väga ilus, teenis ta raha lauljannana. Lauljanna polnud muidugi päris selline diiva nagu tänapäeva staarid. Kuid lavalt alla astudes võis ta päris suure hulga meeste vahelt valida, kellega jääda õhtuks, kellega kaheks või kauemakski. Mehed ei pidanud üldse vastumeelsed olema. Kaunil naisel oli valikuvõimalust.
„Tuled säravad, muusika mängib, rahvast jookseb kokku lausa murdu. Sõbranna sosistab kõrva sisse: „Näe, see musaverd kaupmees sihib sind,“ või „Näe, husaar keerutab vuntsi ja luurab sind nagu kass hiirt...“ Sina aga teed näo, nagu ei märkaks sa midagi, ja laulad edasi. Kui see vastik ja tüütu laul lõpeb, tormavad kaupmees ja husaar sinu juurde ja kutsuvad üksteise võidu õhtust sööma... Laual on maitsvad road ja kanged peened viinad... lusti laialt!“ (lk 518) Muide, pisut õudust tekitas kõrtsikirjeldustes tänapäeva äratundmine, ainult et praegu pole viina – või siidrit või kokteile – joovad naised prostituudid, vaid sekretärid või üliõpilased või noored õppejõud või üksikemad või üheöösuhet või tulevast abikaasat otsivad neljakümneaastased kaunid naised. Kuidagi kummastav ja kuidagi õõvastav...
Samavõrd, kui Hrõstja elu oli lõbus, oli see ka pidetu. Laevuke tormistel lainetel, ja uppumine on vaid aja küsimus. Ebastabiilsest kõrtsielust päästis Hrõstja ühel hetkel mõneaastane kooselu vana ja jõuka abielumehega. Aga kui tänapäeval on uus abielu noore naisega tavaline, siis kakssada aastat tagasi tuli noor tüdruk maailma eest ära peita, salajas hoida, emmata vaid ajutise korteri seinte vahel, ning päris kodus kuulata naise etteheiteid. Ja armukesel oli halb isegi linnas jalutada – kõik need sõrmed, mis osutasid, näed, see ongi Kolisnõki libu. Inimese isiklik õnn ei olnud esikohal. Üldse mingil kohal. Süsteem oli jäik. Kirik tugev. Moraal ängistav. Ja see kõik tootis iseennast.
Kuid ühel hetkel mees poos end üles ja Hrõstja oli taas tuulte pillutada, saatuse loopida. Hrõstja visati eeluurimisvanglasse – noh, kuhu sa libu ikka viskad, kui ta otse poodu all minestuses lebab. Ülekuulaja aga pakkus peagi, et kui tuled minuga, saad vabaks. Mis jäi naisel üle? „Ja Hrõstja heitis oma tumedaist silmist Knõšile altkulmu nii tulise pilgu, et mehe laial näol hakkas otsekui päike särama. /.../ Alles oli ta lõbustanud ühte meest, selle surnukeha ei olnud jõudnud veel külmaks minna, kui ta juba teisele oma võlusid pakkus. Kes ta siis ikkagi on? Pudulojuselgi on oma hind, tema aga käib käest kätte nagu mängukann. Keegi ei päri, mis ta maksab. Kes aga tahab, see võtab, mängib temaga, nii kaua kui lustib – ja jätab ta sinnapaika. Kui kaua see nii kesta võib? Kuni ta on veel noor ja ilus. Aga mis saab siis? ... Neetud saatus! Koeraelu! ... Ja lõuna ajal võttis ta jälle pea täis, et mitte mõelda, et kõike unustada.“ (lk 517-518)
Ja koeraelu jätkus siitpeale tohutu pöörasusega. Peagi üüris Hrõstja juudi juures toa, veetis ööd kõrtsides ning teenistuse andis juudile. Mis tal siingi üle jäi, millised võimalused olid? Kes abiellukski enam sellise naisega? Kui keegi olekski olnud, siis Hrõstja teda enam ei kohanud. „Nüüd elas Hrõstja juba kuu aega võõrastemajas. Päeval magas, öösel tõmbas ringi. Kuhu ta küll polnud sattunud, kes küll tema juures polnud käinud! See elu oli üks vahetpidamatu joomine, meeleheitlik ja ogar prassimine. Viin voolas ojadena, raha lendas nagu aganad tuulde. /.../ Unetutest öödest hakkasid ta silmad tuhmuma, näonahk tõmbus kahvatuks ja kollakaks /.../. Ja nagu mõrtsukas otsib unustust uues kuriteos, püüdes eelmise jälge värskesse veresse uputada, nii ka Hrõstja, ärgates meeletust uimast, uputas oma tuska viinasse... Viin tegi rinna rõõmsaks, pani südame kiiremini tuksuma ja vere soontes ägedamini käima... peas aga, peas tuiskasid mõtted, kerged nagu varjud, mühisesid nagu vesi neelukohas... Mingi hullumeelne hoog tuli talle peale, otsekui tormilaine haaras ta oma võimusesse ja kandis edasi... Ta ei püüdnudki vastu panna. Kandku pealegi!“ (lk 523-524) Vesi kandiski allavoolu, päris põhja, süüfilis võttis hääle ja võttis välimuse.
Ja enam polnud ka välimust, millega teenida. Veel vaid kakskümmend kopikat korra pealt. Oli juutide juures teenijaks, aga sealt visati ühel hetkel hirmsa pakasega vastu ööd välja. (Siinkohal kerkib taas küsimus, mis roll oli 19. sajandi Ukrainas/Euroopas juutidel, miks olid nemad need kõige suuremad kupeldajad ja kõrtsipidajad, miks nemad võtsid teenijaks selle, kes kõikide teiste juurest välja visati? Tõesti, juute on Mõrnõi küll igasuguse halastuseta mustvalgelt kirjeldanud.) Ja Hrõstja kõndis pakasega kodukülla tagasi. Aega läks nädalaid. Kohale jõudes istus pingile endise kodutare äärde. Kus ta ka surnuks külmus. Oligi kõik.
Mitmes kohas meenus ühe teise kangelanna, Anna Karenina lugu. Tegelikult on Tolstoi kirjeldused palju raskemad, traagilisemad ja ängistavamad kui Mõrnõi omad. Anna Karenina elas oma ebaväärikust palju sügavamalt ja traagilissemalt läbi. Mitte et Hrõstja oleks asju kergelt võtnud, kuid tema puhul domineeris paratamatus, vooluga kaasa minek, nii jutustajale kui tegelastele oli selge, et teist teed ei olnud kunagi olemas olnudki. Anna Karenina seevastu oli täiesti teadlikult oma valikud teinud, ta oli ise teinud otsuse ning seda kohutavamalt see teda painas. Võib ka olla, et aadliseisuses daamil oli ka rohkem kaotada kui varatul, mineviku ja omaksteta maatüdrukul. Sarnasus on aga selles, et kumbki naistest, ei Anna ega Hrõstja, läinud kaasa silmakirjalikkuse ja kahepalgelisusega. Mõlemad kandsid oma ebaausat staatust avalikult, varjamata: kuigi Anna oleks võinud pidada oma armukest avalikus saladuses nagu tegid kõik teised, Hrõstja aga elada südamerahus mõne härra armukesena või abielluda abiellumise pärast, kummardada raha. Kumbki seda aga ei teinud, ei suutnud. Kuigi kogu ühiskond oli läbi imbunud valedest, võltsist käitumisest, pettusest, õelusest, kannatasid enim need, kes jäid ausaks.
Ma muidu kirjutaks linnukese kasti "võiks lugeda", aga see kirjutis on nii põhjalik, et võtab natuke isu ära - olekski nagu juba lugenud, isegi järeldused ja meeleolud anti kohe kätte =P
VastaKustutaEt mul endal oleks vbla teistsugused... nojah, vbla oleks. Aga vbla ei olekski?
proovi veel raamatu järelsõna, see on hoopis järeldusrohkem.
VastaKustutaaga tegelikult ma rääkisin liiga vähe sotsiaalsest poolest. ja ühiskondlikust ebavõrdsusest - või kuidas seda nimetadagi.
aga ma pole kohanudki sellist asja, et kahel inimesel oleks ühe raamatu kohta kunagi sama arvamus.