26 november, 2013

Joe Abercrombie – Enne nende poomist (2013)

Väga mõnus lugemine, nüüd kui eelmises raamatus on pikk sissejuhatus tehtud, läheb tekst kohe ludinal käima ja puhkevad mitmed koledad võitlused nii lahingutandritel kui hingekellades. Ning mõnigi tegelane leiab otsa või jääb siiski ellu. On siin siis kolm tegevusliini – põhjas, lõunas ja seal eemal, maailma äärele suunduvas ekspeditsioonis.

Põhjas on Kolmpuu oma lindpriide kambaga ja kolonel West, kes lõpuks üheskoos võitlevad põhjalastest sissetungijate vastu. Ühtlasi on Westi kantseldada kroonprints Ladisla, kes ettevaatusabinõudest hoolimata laseb Uniooni ühe armee põhjalaste poolt puruks tampida. Ning tapatalgutelt põgenemisel osutub kroonprintsilegi raskeks ellu jäämine, sest ta osutub paratamatuks sitapeaks. Nagu see kedagi üllataks. Viimaks võidavad Uniooni väed ühes lahingus põhjalaste kuninga Bethodi väge, ent ons see Pyrrhose võit? Pealegi Bethodile tekkinud koletud liitlased...

... kellega surnud linnas puutuvad kokku ka Bayazi juhitud kamp. Nemad rändavad maailma äärele, et Bayaz saaks sealt kätte midagi iidset, mida Esimese ja Teise Seaduse rikkujate vastu kasutada. Ent kas seda imeasja tohiks üleüldse kasutada kasvõi viimases hädaski? Üheksasõrm Logen ja Ferro päästavad reisiseltskonda mitmest surmasuust, niisamuti aitab neid paaril korral Bayazi võlumine. Ka Jezal saab viimaks reaalses võitluses mõõga veriseks, kuid sealjuures saab sellise hoobi näkku, et... kohe on.

“Nüüd hakkasid tema silmad seletama, ta nägi hämaras valguses mingeid ähmaseid kogusid. Tema kohal kõrgus üks nägu, inetu nägu. Nina selles näos oli kõver ja lõhutud, nahk risti-rästi armidest rebitud. Kohe selle näo taga oli teine, millel jooksis kulmust lõuani pikk kahvatu joon. Jezal pani silmad kinni. Isegi valgus tundus valus.
“Hästi õmmeldud.” Käsi patsutas Jezali põske. “Sa oled nüüd meiesugune, üks meie seast, poiss.”
Jezal lamas, nägu üksainus piinava valu segadik, ja aeglaselt roomas üle kogu tema keha õudus.
“Üks meie seast.”” (lk 281)

“Ükski temapoolne pingutus ei kandnud vilja. Naeratamine tegi asja veel palju hullemaks – see paljastas inetud tühikud hammaste vahel, mis sobiksid paremini rusikavõitlejale või röövlile kui kuninga kaardiväe ohvitserile. Ainus lohutus oli, et väga tõenäoliselt saab ta tagasiteel surma ja keegi tema vanadest tuttavatest ei näe teda nii kohutavalt moonutatuna. See oli tõesti lahja trööst.
Üksik pisar platsatas kaussi tema näo all.” (lk 509)

Üleminkvisiitor Glokta on saadetud lõunasse ühte linna (hea küll, selle linna nimeks on Dagoska), mida valmistuvad ümber piirama gurkullased. Needsamad, kes aastaid tagasi Glokta hirmsal kombel sandistasid. Linn ise on üks salaplaanide ja intriigide pesa, kõigele lisaks paistab, et keegi Dagoska ülemaist on linnavõtmed gurkullastele maha müünud (ning omakorda jälgib Glokta tegevust inkvisiitor Vitari). Ja puhkeb võitlus linna sees ja linna eest. Glokta püüab linna juhtida nii, et gurkullasi eemale hoida – kuigi see on lootusetu võitlus, sest mingit abi pole Unioonilt loota, kuna väed seotud Põhjasõja ja talupoegade ülestõusuga. Läheb kuidas läheb, Glokta saabub viimaks tagasi Aduasse, ja seal... ootab ees järgmine võimukriis – mille õigeks lükkamine nõuab taas vägagi ebaeetilise otsuseid ja tegusid.

Ühesõnaga, verist möllu on siin raamatus korralikult. Ja sellist positiivset kangelast on kuidagi raske eeskujuks seadmiseks leida – no võibolla ehk Logen, kui tal poleks üht... eriomadust, mis võib vallanduda. Bayas pajatab nii mõndagi enda legendaarsest minevikust, mis heidab üsna tumedat varju talle endale või ta praegustele tegevusmotiividele. Ferro on üldse... huvitava verega. Erinevalt neist kolmest psühhopaadist on kapten Jezal muidugi igati arenemisvõimeline, eriti peale laastavat rünnakut ta kaunile näolapile. Kuid ta on põhjalik argpüks. Glokta on... noh, inimvare oma puudustega ehk amet rikub meest. Ja siis muidugi põhjalaste lindpriid, need turborambod. Kolonel West on ehk midagi lähimat positiivse kangelase kuvandile, kui ta poleks oma õega inetult käitunud.

Huvitav on näha, kuidas autor järgmises osas peaks otsi kokku tõmbama, sest siin raamatus tabavad tegevusliine mitmed kaotused ja ebameeldivad üllatused. Ah, kas Jezal kohtub veel Ardeega? Ja mida arvaks sellest kohtumisest neiu vend kolonel West? Kas Glokta säilitab neis intriigides elu (ja mida nõuab pank temalt vastutasuks?). Kes üldse pääseb Uniooni valitsema – kui riiki on üldse järel peale lamekolpade ja Sööjate rünnakuid? Milline on Gurkha kättemaks? Kuhu suunduvad põhja lindpriid, kas seda Kardetut kättemaksuks hävitama, või Bethodi enda vastu? Ja Bayaz, mis on temal järgmiseks plaanis? Logen ja Ferro, kuidas nemad arveid õiendavad? Palju küsimusi, vähe positiivseid vastuseid, mida muud siit oodata on... Igal juhul, selle aasta üks mõnusamaid lugemisi.

“Tundus, et Kolmpuu plaan polnud just ülearu üksikasjalik. “Kui me teisel pool jõge oleme ja märguanne tuleb, mida me siis teeme?”
“Tapame,” mühatas Dow üle õla.
See vastus oli küll kasutu, kuid Westi kõhust käis läbi paanikasööst. “Kas mina lähen vasakule või paremale.”
“Kuhu ainult tahad, peaasi et sa mulle ette ei jää.”
“Kuhu sina lähed?”
“Sinna, kus tapmine käib.”” (lk 374)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar