11 november, 2013

Lauri Teder – Mullikile (2013)

Teder on vast mitmekesisema luulebaasiga kui Jõgis, samas ehk ka tundelisem ja nö ilutsevam (kuidas kellelegi, eksole). No niisiis klassikalisem poeesia; kui Jõgis on üks konkreetne pauk in yer face ja liivaterade ragin lugemismasinas, siis Teder võib (saab? tohib?) oma laadis mõnda aega samamoodi jätkata, tema luuleharud pole nii selgelt tarastatud, siin on rohkem hägust mänguruumi ja võimalusi lugejate petmiseks. Ja no hardunuile kerge kaplinskidoos niisamuti. Eks autoril ole ka nõrgemaid või klišeelikke hetki (lk 20, 39, 51), aga kes teab. Ning eks ole ka Tartust juttu, ent neid luuletusi ei too allpool lugejatele imetlemiseks. Sest mis see Tartu ikka nii eriline on.

NUKUSILMAD 
oma esimeses Armani ülikonnas
mees
tahab kinkida end sünnipäevaks
ühes kinopileti ja šokolaadiga
nukusilmsele
neiule
kuigi sõbrad ütlevad
näe
tema juuksed on ka elavamad
kui tema silmad
aga mees ei kuula
pilk sulab silmadesse
huuled juustesse
ja keegi ei tea
kust ta selle
armastuse
võtab
ise selline
praktiline mees
(lk 9)

seal ta siis seisab
suits suus
feromoonid valla
vaatab pisikesi lapsi
nukra rõõmuga
justkui vana naine
kuigi ise nii noor
kuigi jah
noorus juba sureb
kuigi ei
vanadus alles tärkab

õnneks toob
alles äsja
pakendist saadud
kallima
ilmumine
ta seal raamatukogu
ukse ees
kahekümnendatesse
eluaastatesse tagasi
(lk 42)

tsiteerides eikedagi
kelle tööd on nüüdseks
vananenud
hävinenud
sõjas purustatud
ja ära unustatud
“ma ei saa aru
miks ma just
niimoodi elasin
muidu oli
enam-vähem”
(lk 52)

tere
bioloogiline
tõmblus
pikaldasel
planeedil
kuhu
sa siis
nii kiiresti
(lk 62)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar