Scott Lynch – The Lies of Locke Lamora (2007)

Fantaasiapõnevik, või siis maffia fantasy, või vanamoeliselt öeldes hoopis kelmiromaan. Camorr on Veneetsia-laadne linn – ehk siis paikneb saarestikul ning kümned saared arendavad darwinlikus laadis erinevaid linlasi. Linnas valitsevad kaks võimu – aadlist eliidi avalik võim ja varjus olevad nö seaduslikud vargad. Mõlemal on oma kindlakäelised juhid ja kontrollorganid ning salajase kokkulepe tulemusel need maailmad teineteist suurt ei puutu. Stabiilse kapitalismiga on pikaajalised tulud suuremad ja kulud väiksemad (muidugi, eks ootamatuste eest pole keegi kaitstud). Pätid ja kaabakad jagunevad kümneteks ja kümneteks gängideks, mis kõik alluvad ühele mehele – capa Barsavi, kes aastaid tagasi verise võimuvõitluse käigus ühendas selle pätimaailma ühtse juhtimise alla. Kõik kurikaelade esindused maksavad talle andamit ning kindel reeglistik hoiab linnaelu kontrollitavuse piirides. Väiksed pätid võllas ja suured pätid tõllas.

Ent on üks väike kurjategijate kooslus, kes on spetsialiseerunud pettustele – ja sellistele pettustele, mis on vägagi vastuolus kahe linnavõimu vahelise kokkuleppega. Nemad petavad nimelt aadliperedelt raha välja, aga seda niimoodi, et ohvrid eelistavad vaikida nendega juhtunust (kuigi linnas on jutud ühest tabamatust petturist, kuid pole näha, et ükski varganägudest ootamatult rikastuks). Pettureid juhib Locke Lamora, kes on pooleldi geniaalne kuritegelik aju – ja et teise geniaalse ajupoole moodustavad ta vähesed üdini ustavad ja osavad kaaslased, siis kokku on nad vägagi tegusa kamba (mis nad saagiga teevad – lihtsalt hoiustavad oma peidupaigas).

Ent juhtub nii, et korraga algab Camorri kuritegelikus maailmas salapärane mõrvade seeria, kus tapetakse vägevate kampade juhtisid (kuidas need juhtuvad, ei paljastu ühegi piinamisega, mida capa korraldab). Seda teevat mingi tegelane, keda kutsutakse Halliks Kuningaks. Ja juhtub nii, et Locke Lamora kamp võetakse järjekordse petuskeemi kõrval Halli Kuninga poolt päästmatult orki ning nad peavad kõikvõimsat capa Barsavit petma... kes omakorda tahab oma tütart Lamorale abikaasaks suruda (ehk siis selle abil kindlustada, et peale Barsavi surma saaks tütar ta poegade asemel kuritegeliku maailma juhiks). Omakorda selgub, et aadlivõimu nähtamatu ja julmalt tõhus salateenistus on jälile saamas Lamora kamba tegemistele. Kutid kleepuvad üha kindlamalt neid ümbritsevasse ämblikuvõrku. Kõigi nende intriigide ja võimumängude tulemuseks on jõhker hunnik laipu head ja halbade hulgas ning mõlemad linnavõimud kogevad mitmeid katastroofe.

“Amazing how every time I think my tolerance for this affair has reached a final low, I find something new to hate.” (lk 461-462)

Raamat on üpriski põnev ja verine, lisaks maffialikule poolele on siin veel mängus karm must maagia ning 13 jumaluse mitmed kummalised usundid. Lisaks põhiloole on tekstis nö vahelood sellest, kuidas Locke Lamora ja gängikaaslased kujunevad sellisteks, nagu nad on – ning eks tekib küsimus, et milleks nende mentor neid õieti voolis. Aegajalt on raamatus juttu nende kamba ainsast naisliikmest Sabethast, kellesse Lamora lootusetult armunud on, ent naine on kuskil mujal missioonil (ka õppepeatükkide ajal on ta alati kuskil mujal, salapära-salapära); eks siis järgmistes raamatutes ole näha, mis vahekord kujuneb Lamora ja Sabetha vahel (puritaanlikul kombel on see üsna seksivaba maailm – YA värk?). Ja ehk selgub see saladus, et kes Camorri ehitasid ja mis nende eellastega juhtus, et nad korraga kadusid. Mis siis muud kui to be continued.

ulmekirjanduse baas