Lugesin seda
raamatut teist korda, ja ikka ei saa pihta, et miks seda nii väga
hinnatakse. Islandi ilus loodus ja kiiksuga inimesed? Vanamees ja
meri, aga lumeväljadel? Rebase ülestõusmine ja pastori hukatus?
Mis küll on selles tekstis nii maagilist, et paneb lugejaid
heldimusest ohkama? Kas tundetus on karistatav või endale augu
kaevamine? Lood on muidugi ilusad ja hingematvad, põhjamaine värk
jne.
Jeerum, mitte
midagi ei ole öelda selle raamatu kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar