Charles Perrault – Punamütsike (1976)

See tekst on vähe poliitkorrektsem – tüdruk pole enam sellega maaniline, et müts peaks kogu aeg peas olema, ning veini asemel peab ta vanaemale tarima püti võid ja kooki. Ja rohkem ei kobise ema midagi, ohutusest vms, küll laps teab, kuidas kohale minna. Ühesõnaga, tegemist justkui normaalsete inimestega. Võiks öelda, et selle variandi hunt on palju impulsiivsema käitumisega – ei viitsi ta tüdrukut metsas eriti eksitada, samuti lahendab ohvrite allaneelamise üpris sirgjooneliselt, sööstab lõugade laksudes vanaema peale või kargab krapsti tüdruku kallale. Nojah, selline tormlemine teeb sariõgijale karuteene, nimelt jooksevad vanaema majast kostva kära ja hala peale kohale metsas luusivad puuraiujad, kes koksavad hundi maha. Ja ongi kõik. Küllap hakkasid nad kõik seejärel hundi jäänuste kõrval kooki ja võid sööma. Aga seda me ei tea, ajalugu vaikib ning kujutlusvõimel on ükskõik.

Erinevusi on loode vahel veel mitmeidki, siin küsib tüdruk hundilt pisut teistmoodi kui Grimmide jutus; rääkimata sellest, kus vanaema maja paikneb ja missugune ta ukse seisukord on (vastandina muidu impulsiivsele käitumisele seab hunt seekord lõksu hoolikamalt – mille koheselt nullib Punamütsikese neelamisega kaasnev kisakära). Kokkuvõtlikult - turvalisem valik, ent pisut igavam kui Grimmide kerge maniakaalsus.