David Hendy – Müra, heli ja hääled (2013)

Tegemist siis populaarteadusliku uurimusega helide osast inimkonna ajaloos – täpsemini küll angloameerika (ja Euroopa) maade kultuuri- ja kolonialismiajaloos. Et tegemist on algselt materjaliga inglise raadiosaatesarjale, siis selge, et parem tutvustada midagi sellist, mis kuulajatele tuttavam. Raamatu mõte on iseenesest lihtne – pea alati on olnud mürataust, mis mõjub tervisele rohkem või vähem kahjulikult, on see siis olme- ja töömüra, rääkimata sõjategevuse mentaalsest tapvusest. Ja ennekõike kannatavad lihtinimesed, kel pole võimalust privaatsuseks ega keskkonnast lahkumiseks. Mis aitab üleüldist meeltesegadust vältida? Üksteisega arvestamine, eluks parim keskkond on kriiskamisvaba keskkond. On see saavutatav? Jah, kui ühendame üheskoos käed ja lubame olla üksteise vastu mõistvad.

“Kuid ühes suhtes on rikastel põhjust olla ettevaatlik. Karnevali trummirütmid, pasunad, laulmine ja karjumine on alati olnud varatute kõige ehtsam heli – nende heli, kes tunnevad, et neid ei ole kunagi piisavalt kuulda võetud, ja kes kasutavad iga võimalust, et peremeestele kõik südame pealt ära öelda. See on olnud nende viis öelda: “Siin ma olen, ma olen olemas, mind ei saa ignoreerida.” See pole rikastele ja võimsatele kunagi olnud meeldiv sõnum, mis on ehk ka üks põhjus, miks nõnda paljud neist hakkasid 16. ja 17. sajandil varasemast valjema häälega kuulutama heade kommete, emotsioonide vaoshoidmise ja suletud huulte voorusi.” (lk 155) 

“Läheduses liikuvate inimeste hääled, pooleldi pealt kuuldud vestlused, isegi keelepeks – need taustahelid annavad meile kinnitust, et me pole üksinda. Ja vastupidi, kuuldekaugusest väljaspool olemine tekitab vahetevahel tunde, nagu oleks meid teistest eraldatud, hüljatud ja vääriti mõistetud ning unustusse jäetud.” (lk 199) 

“Heli ühendab meid ja on seda ühel või teisel moel teinud läbi kogu inimkonna ajaloo. Inimese vaikuseotsingud tähendavad tegelikult mõtisklemiseks sobiliku ruumi otsinguid, mitte ihalust vaikuse enese järele. Nagunii tuleb lõpuks välja, et me teeme mõttetööd kõige paremini ja arvatavasti ka kohtleme üksteist kõige paremini siis, kui kuuleme lähikonnas teisi inimesi. Lärmakas maailmas toimetulekuks on õiglus, mõõdukus ja inimlik mõõde ülimalt olulised. Heli sügavam olemus tähendab, et teatud määral on see alati ühisomand. Kui heli kulgeb, nõuab see teatavat laadi “ela ja lase teistel elada” eetost.” (lk 325)

lugemiselamused

sirp

postimees