24 jaanuar, 2014

Timur Vermes – Ta on tagasi (2013)

Terav satiir tänapäeva ühiskonna ja massikultuuri ainetel, ja kus peategelaseks on Adolf Hitler. Kes on korraga üles ärganud 2011. aastal ühel Berliini tühermaal, viimaseks mälestuseks enesetapueelne aeg Eva Brauniga. Hitler avastab peagi, et sõda on läbi ja sakslased polegi kangelaslike helide saatel maamunalt hävinenud. Vaid nad elavad üsna jõukalt... ja lodevalt. Ja peagi pakutakse Hitlerile tööd meelelahutuslikus telejaamas, koomikuna iseennast kehastama (sest noh, milline põhjalik näitlejatöö). See loogika jääb taasärganud mehele väheke arusaamatuks (niisamuti jääb teistele arusaamatuks, kes peitub selle nii osavalt kehastatud Hitleri taga), aga noh, kuna mehel jäi neljakümnendatel töö ikkagi pooleli (siiski, oma üllatuseks avastab ta, et praegu elab Saksamaal tervelt viis korda vähem juute kui enne sõda – nimelt on neile avatud Iisrael), avastab Hitler, et massikultuuri abil on tal võimalik uuesti võimule trügida ja taas eluruumi eest võitlema hakata (muuhulgas leiab ta, et iga riigijuht, kes esineb avalikkuse ees palja ülakehaga, on naljanumber).

“Linnud võtsid oma hommikuse laulu üles, taas kord märkasin, kui palju vaiksem on linn ilma õhutõrjekahurite tuleta.” (lk 252)

Ainult et... Saksamaa on teistsugune kui natsionaaldemokraatia kontrolli all. Inimesed käituvad totralt, noorsugu on pooleldi vaimupuudega, naised ei sünnita Wehrmachtile kahuriliha, nn Wehrmacht ise on enam kui masendav, ja lisaks kõik need võõrtöölised – kuid Hitler käärib käised üles ja asub rahvavalgustuslikule tööle. Tõsi küll, telekanali palgal nö enese parodeerijana, mis viib paratamatult nii mõnegi konfliktini, kuna natsivärk pole just arukaim viis tänapäeva ühiskonnas esinemiseks. Ent Hitler, tema on üks vaheda mõistusega tüüp, ja eks ta kohane (muuhulgas ka tänapäevase tehnikaga – kuigi ta leiab pahuralt, et kõiksugu nutitelefonid jms sobib vaid alamrahvale).

“Lisaks paistis olevat kasutusele võetud üks tehniline abinõu, miski, mida mina ei oleks suutnud ette näha: need türgi õpilased pidid ilmselt kandma väikseid kõrvatroppe, mis tõkestasid ebavajaliku lisainformatsiooni või teadmiste koostisosade vastuvõttu. Printsiip oli lihtne ja paistis liigagi hästi toimivat – mõned nendest noortest õpilasi meenutavatest tegelastest vaatasid ringi säherduse vaimse säästlikkuse pilguga, et pea võimatu oli ette kujutada, millist ühiskonnale vajalikku tegevust nad ühel päeval küll suudaksid sooritada.” (lk 99)

Raamat on siis terav satiir tänapäevast, millele lisab värvikust vaatenurk, mis võiks olla ootamatul kombel nüüdisaegse ühiskonnakorraldusega kokku puutuval tõsimeelsel Hitleril. Ühelt poolt on minevikumälestusi heietav ja neid tänapäeva projitseeriv Hitler, teiselt poolt aga see elu, kus pildil olemiseks tuleb võimalikult palju laike koguda. Uustühisus kohtub tõsimeelse psühhopaadiga, rohkem või vähem napakad mõlemad. Eks tegemist ole paljuski nüüd-ja-praegu lugemisega, kes see ikka mäletab mõne aja pärast praeguse saksa poliitika- ja meelelahutusmaailma erinevaid osalisi.

“Sinna jõudnud, pidin ma tõdema, et kaupluse väljanägemine on ikka väga muutunud. Varem seisis poes lett ja selle taga olid kaubad. Nüüd oli ka lett, kuid see oli lükatud väljapääsu lähedale. Kaubad seisid igaühele kättesaadavalt lõpututel riiuliridadel. Kõigepealt oletasin ma, et siin on kümneid müüjaid, kes kõik olid vabas rõivastuses. Selgus aga, et kõik need olid kunded. Kunde otsis kõik ise endale välja ja läks siis asjadega leti juurde. See oli vägagi võõrastav. Harva olen varem nõnda ebaviisakat kohtlemist tunda saanud.” (lk 298)


Eks omaette küsimus ole, millised inimesed selle raamatu puhul abil turgutavad oma hitleriusku. Paralleelseks lugemiseks soovitaks muidugi Spinradi “Terasunelmat”, mis samamoodi vaimukas romaan hoopis sellisel teemal, et milline võinuks välja näha Hitleri ulmeproosa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar