02 jaanuar, 2014

Uno Leies – Tillukesi killukesi (1966)

Mul on õde, kes kardab paaniliselt hiiri (murofoobia, musofoobia, surifoobia?). Küllap tal juhtus varajases nooruses midagi sama traumeerivat nagu alljärgneva luuletuse Siiril.

VÄIKE SIIRI 
Väike Siiri
kardab hiiri,
keldrisse ei julge minna,
sest et väike hiireke
elama on asund sinna! 
Hiirekene
küll ei karda
väikest tüdrukut nii arga -
põrandasse augu närib,
ronib tuppa,
ise pärib:
“Ütle mulle, kallis Siiri,
miks sa kardad
väikseid hiiri?”

- tõepoolest, juba luuletuse illustratsioon on selline, et noh... On siis heledapäine tüdruk, selgelt šokeeritud ja juuksed hirmust püsti, ning ta ümber silkavad ringtantsus seitse (saatanlikult?) rõõmsat hiirt. Ütleme ausalt – see on õudne.


Ajastule omaselt on siin kerge kosmosevaimustus, nii joonistavad poisid rakette või lendavad mõtteis Kuule. Noh, tüdrukud, need veel mängivad nukkudega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar