Kogumiku tekstid on
päris fantastilise sisuga, ja seda siis sellega, et mingil moel
meile tuttavast olukorrast kistakse lugeja hoopis teistsuguste
reaalsusreeglitega maailma. Nimilugu siis sellest, kuidas luuravad
ameeriklased on avastanud, et alates kuuekümnendatest on
nõukogudelastele lisandunud hoopis uus relvaliik – selleks on
Lovecrafti kirjeldatud jätised (šogotid, Cthulhu), ning tasahilju
kasutatakse neid nö biorelvadena Afganistanis ja mujal.
Ameeriklastel pole sellele ürgõudusele vastu panna muud kui võimsad
tuumalõhkepead, ning neilgi palav soov Antarktikast mõni jõletis
sõjaliseks otstarbeks saada, ent see plaan on viljatu. Seeasemel
saavad nad ligipääsu mingisse teise dimensiooni, mis kulub igati
marjaks ära, kui puhkeb tuumasõda ning tähtsamad pead saavad
varjuda sinna teise dimensiooni Maad tabanud mitmekordse hävingu
eest. Kuid ega seegi pole lahendus...
“Raketikeelutsoon”
leiab aset kauges tulevikus ja hoopis kauges universuminurgas, seal
on tekkinud inimkonnal kokkupuude kujuteldamatu
võõrtsivilisatsiooniga – tähendab, kui vaid maalased nendega
kontakti saaksid. Juhtus siis nii...
“Kõik teavad, et 1962. aasta teisel oktoobril kell kolm viisteist ja kaksteist sekundit Greenwichi aja järgi jäid kõik kellad seisma, satelliidid kadusid, tähistaevas muutus, üheksateist reisilennukit ja nelikümmend kuus merel olnud laeva jäid lõplikult kadunuks ning järgmisel sekundil leidsid nad, et on Linnutee galaktikas asuvalt keralt sattunud oletatavasti Väikeses Magalhaesi pilves asuvale kettale. Samal ajal on Linnutee galaktika – me oletame, et see ikka on see – silmnähtavalt muutunud. Palju metallidest tühjendatud tähti, märgid makroskoopilistest kosmilistest ümberehitustest, sellised asjad. Ametlik seletus on, et külalised külmutasid aja, koorisid Maa ja asetasid koore siia kettale.” (lk 89)
Niisiis, inimkond
on paigutatud mingile kujuteldamatult suurele kettalaadsele
planeedile, ja arvutuste kohaselt pidanuks see ümberpaiknemine
toimuma 200000 aasta jooksul (lk 64). Ainult et... alles ju oli 1962.
aasta. Sel kettal (Mr Costello on seda ketast oma postituses
selgitanud) on niisugune läbimatu atmosfäär, mis ei lase
kaasatulnud kosmosetehnikal taevaavarustesse tõusta, mistõttu ei
saa ka kasutada satelliite ja sellega seonduvat sidetehnikat,
mistõttu inimestele tundub, nagu oldaks tagasi 18. või 19. sajandis
(tõsi küll, koos mõningase tuumaenergiaga). On mandrid ja
meeletult suured ookeanid nende vahel, ja miskid jäljed varasematest
tsivilisatsioonidest – muuhulgas avastavad nõukodugelastest
maade-uurijad (sest ikka toimub külm sõda) Gagariniga eesotsas
ühelt mandrilt tuumasõjast laastatud Ameerika (jälle selle
tabamatu supertsivilisatsiooni mingi haige eksperiment?) ja mõndagi
muud. Ameeriklased leiavad ketta asustamise käigus mõndagi. Ja nagu
selgub, siis ketast asustavad liigid... need on juba mõnda aega
tegelenud fossiilmaalastega. Päris õudne tulevikufantaasia.
Elamused Strossi
loomega on kuidagi langustrendis. Esimene loetud lühijutt tekitas
vaimustust, “Accelerando” oli hea, hilisemad kogetud raamatud
jäävad kas liialt skemaatiliseks või siis meelelahutuslikuks. Ehk
on Strossi puhul probleemiks see, et ta pole just särav kirjutaja
(v.a. lühijuttudes?), ta jääb kuivaks, ei teki kaasaelamist –
võrreldes selliste saurustega nagu Asimov, Bradbury või Simak,
kelle lühijutte olen viimasel ajal lugenud (hea küll, üks asi on
lühijutt, teine romaan). Sisu on, ka isikupärane vorm, aga seda va
hinge napib, või siis, ma ei tea, loomisrõõmu?Ei teagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar