Eugene O'Neill – Pikk päevatee kaob öösse (1972)

Ega siis ainult Kane või Gombrowicz ole kirjutanud vapustavaid ja hingekriipivaid näidendeid, ka realism rokib ehk siis see tekst on üks mu lemmiknäidendeid, vahevalus tekst, mis lugemisel alati noa edukalt südamesse lööb. Ühesõnaga, pisarakiskuja pere-seppuku. On väliselt edukas perekond, kus siis joodikust pereisa, morfiinisõltlasest ema ja kaks täiskasvanud joodikust poega. Nagu iga teine perekond, keda meil õnn tunda või taluda.

Et kuulu järgi näidendil tegemist võrdlemisi autobiograafilise ainesega, võib noorimas tuberkuloosihaiges pojas natuke aimata autorit ennast. Noorim poeg on ühtlasi selline, kes pole otseselt-tahtlikult teistele perekonnast halba teinud – kuigi jah, vahel leiavad teised, et just noorima poja sünnitusest tekkinud terviseprobleemid muutsid ema vaimsete probleemidega morfiinisõltlaseks. Noh, omaette küsimus ka selles, et vanem poeg võis olla süüdi veel ühe varalahkunud poja õnnetus surmas. Või et mis siis üldse on see abielu, mida kuulus näitlejast isa noorikuga sõlmis, kas see hävitas ema unistused (või oli naine juba siis vaimselt tasakaalutu?). Või kas emapoolsest suguvõsast võib pärineda tuberkuloos, mida noorem poeg põeb (ja millest ei saa emale rääkida, kuna selle isa omakorda suri tiisikusse). Või siis isa, mis elu tema elas, kas ta hoolis naisest või poegadest, või vaid oma naba heaolust. Kes mida mäletab, ja milliseid mälestusi peidetakse. Jne jne jne.

Kõikjal on valusad küsimused, millele lihtsalt ei ole selgeid vastuseid. On teatud selgusehetked, mil pere suudab rääkida omavahel asjadest... aga lõpuks avavad needki jutuajamised pigem uusi haavu. Kõik nad hoolivad teineteisest, aga samas... see pole täpselt see, ikka krigisevad vanad haavad. Ja nii see valus ööpäev möödub. Purjutavad mehed ja morfiiniuimas naine, pidev pendeldamine raevu, valu ja härduse vahel. Aga selgust, seda ei saabugi. Sumbume öösse, mõtleme end paremateks inimesteks.

Inimesed, kes ei taha teistele valu teha, aga ilma ei saa. Sest neil on saladused ja minevik, mis neid rõhuvad. Süütunne. Hirmud. Unistuste luhtumine. Aastatega kujunenud kaitsekiht ja ventiilid, millega frustratsiooni välja lasta. Süütunne üksteise ees, viha selle tunde pärast. Ja kõigest hoolimata lähedus. Või midagi sellist.

Väga valus näidend.