Isaac Asimov – Kadunud robot (1965)

Lood ilmusid esmakordselt umbes seitsekümmend aastat tagasi, ning eesti keelde tõlgituna pea viiskümmend aastat tagasi. Seega võiks need jutud rahumeeli pensionile saata retroulme juurde. Või noh, eks need tekstid ole seal ulmeparadiisis juba ammugi, ja õnneks üsna nähtaval kohal (arvatavasti?). Olin pikka aega kindel, et sellise retroraamatu peale ei hakka aega kulutama (pealegi et tegu jutukoguga & Fantaasia avaldatud tetraloogia erilist huvi Asimovi vastu ei tekitanud), aga juhuse avanedes päästis asja see, et lugusid ühendavad korduvad tegelased (kaks tähevallutajat ja juhtiva robotikorporatsiooni asjapulgad) ning et Asimov oskab tegelt päris kaasakiskuvalt kirjutada (mis sest, et tuleviku olustik on ikka üsna neljakümnendate hõnguline).

“Ta vajutas lülitile ning kostis ragisev müra. Kaks inimest kummardusid murelikult oma loomingu kohale.

Esialgu oli märgata ainult nõrka liikumist – roboti jäsemed tõmblesid. Siis tõusis pea, robot toetus küünarnukkidele ja libistas end kohmakalt laua pealt maha. Ta samm oli kobav ja seotud kõne asemel tõi ta kuuldavale paar ragisevat häälitsust.

Lõpuks omandas ta ebakindel ja kõhklev hääl kuju: “Ma tahan tööle hakata. Kuhu ma pean minema?”” (“Mõtleja”, lk 35)

Kõik lood keerlevad robotite ümber, kes on saanud liialt intelligentsuslaksu, kuna vajadusel on Asimovi robootikaseadusi väheke modifitseeritud kohandumaks eripäraste oludega (näiteks nimiloos on probleem selles, et robotid võivad pidada kosmosekiirguse käes töötamist inimestele liialt kahjulikuks, ja ei laseks inimesi isegi lühiajaliselt (mis oleks vist võrdlemisi ohutu) sellises keskkonnas viibida). Ühesõnaga, hoiatusjutud sellest, et pidage kinni Asimovi sedastatud seadustest! Või muidu läheb hapuks ja tehisintelligents võib hakata omasoodu neid seadusi tõlgendama. Näiteks loos “Mõtleja” leiab värske robot, et tema on loonud Looja ja ta on täiuslikum kui inimesed. Või “Valelik” - kogemata kombel inimeste mõtteid lugeda saav robot hakkab inimestele rääkima seda, mida need oma sisimas kuulda igatsevad, ja sel pole kahjuks reaalsete oludega suurt pistmist ning põhjustab piinlikku segadust. Või no tõepoolest – kas isetute ja inimestele head soovivate robotite tegutsemine juhtivatel kohtadel (“Tõendus”) võiks osutuda... millekski enam kui tervitatavaks?

“Ma armastan roboteid. Ma armastan neid palju rohkem kui inimesi. Kui loodaks robot, kes suudab töötada valitsusaparaadis, oleks ta parem kui ükski poliitikategelane. Robootika seaduste järgi ei saaks ta inimestele kahju teha, ei ole võimeline türanniaks, korruptsiooniks, nürimeelsuseks, eelarvamusteks. Ja pärast seda, kui ta on teatava aja teeninud, lahkuks ta, kuigi on surematu, sest ta ei saaks teha inimestele haiget teadmisega, et neid on valitsenud robot. See oleks ideaal.” (“Tõendus”, lk 129)

Kokkuvõtlikult, Asimov fantaseerib mitmelgi teemal, mis veel tänagi ulmeline ja omamoodi erutav. Siin on ühtaegu lapsikut õhinat (no tänapäevasest vaatenurgast) kui ka hoiatavaid toone (jajah, Asimovi robootika seadused, ärge jamage nendega). Nagu öeldud, pole tekstid ilukirjanduslikult midagi eripärast, aga ometi on siin teatud soe võlu ja kaasaelamine. Ja see on alati ja igal juhul positiivne. Robots go wild!

ulmekirjanduse baas