Peter V. Brett – Päise päeva sõda (2014)

Möh. Millegipärast olin mõistnud, et tegemist on triloogiaga ja nüüd kolmanda raamatu edenedes üha imestasin, et kuidas küll autor lõpuks tegevusliine kokku seob, ja mis imenipiga suurem osa pingeid maandatud saab. Sest noh, toimumas on ometigi Suured Asjad. Ja siis tuleb viimaks käesoleva raamatu finaal... mis nagu annaks lahenduse ühele enamikke tegelasi ärritavale probleemile (kindlasti pole seegi antud küsimuses lõpplahenduseks), aga mis saab siis peaprobleemist ehk siis need iidsed jamad deemonitega? Deemonite kuninganna on ometi munemas? Ei, megavõitlus inimkonna vabaduse eest peab jätkuma! Viimase maapõuest imetud maagiapiisani! Või midagi sellist.

(Kuigi tõepoolest, kui triloogia lõppekski nii, siis oleks niivõrd ebatraditsiooniline lõpetamatus igati värskendav kogemus ulmekirjanduse vallas.) (Huvitav, kas tegemist on nö postapokalüptilise maailmaga – vahel mainitakse vana maailma (ehk siis aega enne esimest Päästjat), mil oleks ehk pidanud olema hoopiski deemonivaba maailm.) (Ent jah, võin vääralt mäletada.)

Et siis jah, Arlen ja Jardir, Jardir ja Arlen, kumb on see õigem mees inimkonna deemonite ahelatest vabastamiseks (on küll hetki, mil soovinuks Päästjaks hoopis kolmandat tegelast – kuid kes teab, kui raamatusari teosammul edasi veereb, siis ehk jõuaks seda Päästjavärki ümber mängida, võimalusi oleks). Ning tõepoolest, kumbki mees omandab enneolematud võimed deemonitega tegelemiseks, nad hakkavad ise maa-alust maagiat ammutama (Arlen saab kohe päris radikaalseks neis asjus – sutsti siin ja sutsti seal, ei iial ette tea). Jardir leiab, et tema peab olema The Päästja (seda siis kalli kaasa Inevera aastakümneid kestnud mahitusel), keda pikisilmi oodatud. Arlen ei taha Das Päästja olla – tähtis on inimeste ühtsus, mitte üks ettekuulutatud kangelane! Meie kõik oleme päästjad!

Ma nüüd tõesti ei mäleta, kas eelmistes raamatutes oli Krasia kaunil hallil kardinalil Ineveral omaette tegevusliini, igatahes nüüd saab ta tegemisi jälgida plikapõlvest kuni Maailma Tähtsaimaks Naiseks moodustumiseni. Mis siis omakorda seletab seda, miks Jardir on teinud igasuguseid otsuseid (nagu Arleni reetmine) jne jne. Eks see ühelt poolt ärata muidugi sümpaatiat Inevera vastu, nähes ta kogetud raskusi, millega kasvades on kokku puutunud. Ja see andunud võimuvõitlus Jardiri nimel – kuni korraga Jardiri niuded ihkavad seda häbematut kahvanägu.

“Ahmann uskus ehk tõsimeeli, et üritab maailma päästa, kuid seda sihti püüeldes oli ta halastamatu ja otsustanud, et Leesha – või vähemalt Leesha jalgevahe – on tema värav põhjamaale. Ta mõrvab igaühe, kes proovib Leeshat puudutada.” (lk 401)

Üldise kangelaslikkuse juures on romaanil kaks tahku, mis vahel silma torkavad ning erinevaid emotsioone lansseerivad. Näiteks see, et tegemist justkui fantasy-lembekaga, tegelased on nüüd täisealised ja kõiksugu rõõmud ja mured hingesuhetega, ning muidugi järglastevärgid. Arleni ja Renna lemblemine läheb üsna läägeks, ja ega teistegi tegelaste puhul see suurt parem ole (nojah, võibolla viimaste kuude Abercrombie, Martini ja Tänavi lugemised on võõrutanud nunnust armastusest). Teine tahk on muidugi usuküsimus, mis on autori poolt eriti lõunalaste asjus luubi all, ja eks see uskude vastuolu meenuta mõneti islami-kristluse probleeme (vallutatud Rizon kui omaaegne mauride vallatav Hispaania jne). Autor pole niivõrd põhjalaste usu eestkõneleja kui lõunalaste usu ebakohtadele osutaja. Natuke üllataval kombel on üpris aktuaalne homoseksuaalsus, aga seda ennekõike lõunalaste juures – kuna noh, nad on sellised usunormide poolt allasurutud, meeste-naiste suhtlemine on vaevaline ja see muidugi ei mõju üleüldse heasti ühiskonnale.

““Kes valitseb patjade vahel mehe niuete üle, valitseb ka meest,” ütles dama'ting, “ja pealegi võite nõnda endale naudingu tagada. Enamik mehi teab hädavaevu, kuhu see asi pista, ja kui neile vabadus jätta, kargavad nad teid nagu lihtlabased koerad.”” (lk 154)

“Seaõgijast khaffit on käpardlik väljend, sa lollpea, mõtles Abban. Khaffit tähendaski “seaõgijat”, sest Evejah keelas sealiha söömise ja vaestele khaffit'itele oli muu liha harva taskukohane. Muiet maha surudes värahtas Abbani huul märkamatult. Siin saalis polnud kellelgi aimu, millest nad olid ilma jäetud. Siga oli võrratu loom, keda keelati inimestele lihtsalt sellepärast, et Kaji poolvend oli kolm tuhat aastat tagasi kostitanud Päästjat mürgitatud põrsaga. Kaji kuulus jõud ei alistunud surmale, aga ta oli – tõenäoliselt pahurusest, kuna veetis mitu tundi kemmergus – sea ebapuhtaks kuulutanud, keelates lugematutele narride põlvkondadele seda maitsvat magusat liha.” (lk 600)

Peale Martini lugemist mõjub Bretti kirjutatu üsna traditsioonilise fantasyna – jah, on kangelaslikud mehed ja naised, kes püüdlevad mingite ülevate eesmärkide poole, neil on mitmekesised sõbrad ja kõikvõimalikud vaenlased ning peategelaste on vahel on mitmed vastuolud, mis ähvardavad haprat helget tulevikku lörri keerata. Aga noh, lõpuks ikka susserdatakse midagi positiivset. Ühesõnaga, Bretti lugemine ei paku midagi uut fantasykogemusse (noh, kui see homoseksuaalsete suhete mingil määral aktsepteerimine välja jätta). Valitseb selline meeleolu, et millalgi saabub ikka positiivne lahendus ja peategelaste heaolu just erilist muret ei tekita (noh, käesolev raamat lõppeb küll cliffhangeriga, aga ma millegipärast ei usu, et see radikaalselt muudab Bretti loodud maailma korda – nagu nt Starkide isa-poja või Tywin Lannisteri hukk). Eks romaan ole paras tellis ja vahel tekib lugemisel probleeme fookuse hoidmisega (no tõepoolest, kõik need Arleni-Renna lemblemised või Inevera lõputud kasvuaastad), abiks oleks niisamuti eelmiste osade peajoonte mäletamine. Eks näeb siis, kuhu autor “Deemonite triloogiaga” edasi läheb.

ulmekirjanduse baas