25 märts, 2014

Ray Bradbury – Kõuekärgatus (Horisont 5/1968)


Tahad tappa sauruseid? Muidugi! Jaa! Super! See on vinge! On olemas ajamasin, mis viib sind 2055. aastast kuuskümmend miljonit aastat tagasi ja jahiobjektiks on lausa kuninglik türannosaurus, see hirmsaim kiskja, mis maamunal tammunud ja lõugu lõksutanud. Kui on raha, võib lubada endale üpris palju. Aga! Seal minevikus tuleb järgida väga kindlaid reegleid, et seal mitte midagi ei muutuks – mis võiks muidu edasi tulevikku kanduda ehk siis kaasaega muuta (ka jahitavad elajad on välja valitud nii, et eelnevalt on teada nende täpne surmahetk – jaht toimubki nii, et kaks minutit enne seda hetke võivad jahilised ta maha lasta).

“Ta osutas metallrajale, mis viis üle aurava soo eemale rohetavasse padrikusse, mööda hiiglasõnajalgadest ja palmidest.
“Ja selle tee,” ütles ta, “on Ajahanked teie jaoks teinud. See hõljub kuue tolli kõrgusel maapinnast. Te ei tohi puudutada ainsatki rohuliblet, lille ega puud. Tee on antigravitatsioonilisest metallist. Jääge ainult teele. Ärge astuge kõrvale. Ma kordan. Ärge minge kõrvale. Ühelgi juhul! Kui astute kõrvale, karistatakse teid. Ja ärge laske ühtegi looma, keda me ei luba.”” (lk 64)

Midagi ei tohi minevikus muuta! Ühesõnaga, kui selline ettevõtmine seisab niisugustel lödisevatel savijalgadel, siis on selge, et selline värk läheb paratamatult hapuks. Loo teeb elavamaks see, kuidas rikkur lööb türannosauruse tapmise ees põnnama, ja mis tagajärjed sel on... Halvad! Millegipärast on lugu seotud Ameerika presidendivalimistega, küllap on selgi oma põhjus.


Mr Costello lehelt võimalik lugeda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar