Kogumiku vast meeldejäävaim tekst on “Tinast kodanikud”, mis on
iseenesest ka päris ulmeline (mitte et see nüüd lugemise puhul
eriliseks kvaliteedimärgistuseks oleks, aga noh, ulmehulludele
mainimiseks). Kui muidu on siin raamatus tekstid selliselt vaikselt
kulgevad segadused, siis see tekst on üsna sirgjooneline hullumise
lugu. Nimelt on leiutatud tehnika, mis tõmbab ajust mälupilte
inimestest ja misjärel neist mälupiltidest modelleeritakse nö
elusad kujud (tehnikat autor ei valgusta, tähtis on see, et
loomiseks kasutatav mälupilt tabatakse just sobivast hetkest).
Ühesõnaga, saad endale teha lasta mõnest kadunud lähedasest elava
kuju (“ellu” tohib kutsuda vaid sugulasi), kes seisab või istub
toas (eks nad liiguvad, kuid vähe; lisaks kaaluvad nad tinaselt
palju) ja teeb ehk midagi oma olemusele iseloomulikku. Nii laseb
jutustaja luua oma vanaisa, kes vahel öösiti tsiteerib omaette
Victor Hugo'd. Jutustaja satub sellest vaimustusse (erilist hooldust
kuju ei vaja, see lihtsalt on) ning laseb oma mälust elustada veel
sugulasi (neidki, keda vaid lapsena kohanud), ning ebaseaduslikul
moel laseb teha lapsepõlvest pärit koera (vaesed koerad ja kassid,
kes sellise liikuva raidkujuga kokku puutuvad) või ka paar huvitavat
õpetajat. Kokku saab neid 15 kuju, kes/mis siis majas ja garaažis
(üks vanapaar armastab autos istuda ja justkui maanteed jõllitada)
omaette askeldavad. Pereelule sellised tinased kujud just kasuks ei
tule, pole privaatsust kui sellist, ning naine lahkub laste ja šokis
koduloomadega. Mees aga...
Noh, tore hullumise lugu, juba see kujutelm sellest, kuidas majas
tuiavad aegamisi ringi miskid minevikumälestused... eks see ole
halvavalt lummav.
ERRist võimalik lugeda katkendit raamatu nimiloost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar