Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikksõda (2014)

 Tegelikult päris tore ulmekas, pole siin metsikusi ega midagi, on selline klassikaline probleemlugu. Autorid on loonud võimaliku tulevikumaailma ning vaatlevad, kas ja kuidas võiks see inimkonna hüvanguks töötada, või kas inimkond on üldse väärt lootusrikkamat tulevikku. Mingis mõttes võiks seda nimetada autorite eskapistlikuks projektiks – käesoleva Maa ökoloogiline olukord on pea pöördumatult rikutud, ja et unistada võib ikka, mis oleks kui siit saaks... kuhugi ära minna? Ja mitte hiiglaslikku terraformimist vajavatele taevakehadele (kui inimest pole veel võimalik Kuustki kaugemale toimetada), vaid teistele Maadele, kus oleks võimalik taasalustada kogemuste võrra rikkamana (või rikutamatuna – näiteks Roberta rännuprojektides avaneb üsna õõvastav vaade sellele, kuidas hiinlased paralleelmaailmu ümber tegema hakkasid – muuhulgas tuumapommide abil). Ehk siis mõnes mõttes kergema (muinasjutulisema?) vastupanu tee – vast loogilisem oleks siiski loota kosmoseprogrammidele kui paralleelmaailmade võimalikkusele.

Aga jah, selles raamatus on siis möödunud kümme aastat Pikkmaade asustamise algusest ning kogukonnad on end sisse seadnud kohtades, kus neil on oskusi ja leidlikkust elamiseks. Ent olukorra nö stabiliseerumisega tekivad bürokraatlikumad probleemid – kas need paralleelmaailmade kogukonnad on ikka veel Ameerika (või vastavalt siis teiste nö Null-maade) võimu all? Miks maksta makse võimule, millega puudub suurem side (ning kui Null-Ameerika on veel tagaselja omastanud väljarändajate mahajäänud vara ja säästud)? Igal juhul püüavad nüüd Nullmaa võimud iseseisvuda püüdjaid tagasi oma võimu külge klammerdada. Ja selleks saadetakse teele sõjalaevad, et maailmu läbi kammida.

Ja kokkupuude Pikkmaid asustavate trollidega on segane – kes need trollid õieti on, kas loomad või mõistusega olendid, kas nad on kodustatavad tööloomad või inimestega võrdväärsed? Ajaloolise kogemuse tõttu on mugavam neid kasutada tööloomade ja katsealustena, mis viimaks rahumeelsetele trollidele üle viskab ja nad otsustavad loobuda kokkupuudetest inimestega, ainult et... tuleb välja, et trollid on Pikkmaid nö korrastav jõud, ja ilma nende toimetamiseta võib Pikkmaade ökoloogia kõvasti muutuma hakata. Olukorda püüavad lahendada eelmisest raamatust tuntud entusiastid ja kõike kontrolliv Black Corporation (ja selle tehisintellekt Lobsang), mille motiivid on teistele häirivalt hägusad. Ent peale trollide tuleb veel teiste mõistuslike olenditega maid jagada ning nemad on trollidega võrreldes hoopis teine tera.

Nagu öeldud, moodustub kokku üpris lahe lugemine, pole siin pratchettlikku uinamuinat ja loramist. Esmapilgul on üsna mõttetud preester Nelsoni ja geeniusneiu Roberta tegevusliinid, aga küllap on nad sisse toodud järgmise raamatu tarbeks – kuigi tõepoolest, seda võinuks vast lühemalt kokku võtta. Natuke uskumatu tundub, et lugematuid maailmu on suudetud asustada mingilgi moel, aga noh, eks see ole autorite loomevabadus. Raamat lõppeb dramaatiliselt, sest juhtub midagi sellist, mida on mõnda aega katastroofiteooriates kardetud.

ulmekirjanduse baas