Tony Daniel – Kuiv ja vaikne sõda (Täheaeg 2, 2003)

 Ootamatult huvitav lugu tulevikusõjast. Naaseb sõjamees koduplaneedile oma sünnipaik, noh, midagi on aastakümnete jooksul muutunud, aga siiski on veel küllaga tuttavaid inimesi, ja kodukoht, keegi on seda korras hoidnud – mis veelgi toredam, seda on teinud noorpõlve armastatu, kes lubas meest sõjast tagasi oodata. Ilus ja kena algus, mis edasi läheb päris sünkjaks.

Sõdurpoiss pole enam see, kes ta oli enne sõttaminekut. Ta on... modifitseeritud. Ja sinna kodukanti saabub teisi sõdur-modifitseerituid, kes asuvad kohalikke terroriseerima – need tulnukad ongi vaid vägivallaks loodud ja pärit on nad... tulevikust. Eks nad teevad mitmeid koledaid tegusid, kuid peategelane ei taha neile vastu astuda – sest see tähendaks temale tagasi tulevikku minemist ja sõdimise jätkamist. Kuid... kaua võib seda jama taluda.

Ühesõnaga, on selline ulmetehnoloogiast täidetud lugu, inimrass on segunenud teiste kosmoserassidega ja loodud on tapamasinad, mis möllavad üpris kujuteldamatutes konfliktides. Huvitav visioon.

ulmekirjanduse baas