25 juuni, 2014

James Van Pelt – Of Late I Dreamt of Venus (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Rahaga võiks saada enamvähem kõike. Elizabeth Arday, kes on loo algul läbi aegade rikkaim inimene, otsustas muuta Veenuse selliseks paradiislikuks planeediks, mis võiks olla parem kui ärarikutud Maa kunagi olla võis. Ent Veenuse terraformimine... see võtab inimaastates paratamatult meeletult aega. Et naine tahab Veenust näha õitsvana, siis leiutatakse talle lahendus – selle inimelu jaoks meeletu aja veedab ta hibernatsioonis, ärgates paariks korraks (200-400-600 aasta vahel), et näha Veenuse terraformimise progressi. Ja noh, nii lähebki...

Tema kaaslaseks selles ajavõitmiseretkel on Henry, kes võiks olla väga hurmav mees (ja kellega naine tahaks ehk nahistada), kui tal veidi... mõningaid füüsilisi parameetreid kohendada või parandada. Nii siis Elizabeth ja Henry magavad Veenuse kandis tehnoloogia ja arstide järelvalve all, ja iga kord ärgates avastab mees, et vahepeal magatud sajandite jooksul on ta välimust muudetud – küll on näolt kadunud kole arm või on ta kasvult pikemaks muutunud. Võiks sedastada, et selline tahtevastane tuunimine meest õnnelikumaks ei tee.

Aga Veenus ja tuhat aastat terraformimist? Muudatused toimuvad, aga mitte just täpselt selliselt nagu Elizabeth lootis – ning lisaks selgub viimasel ärkamisel, et naine on (viimaks ometi!) lõplikult oma varadest ja võimust ilma ning edasine aja edasi lükkamine hibernatsiooni abil osutub võimatuks. Naine on nüüd Veenusel kui tobeda teaduseksperimendi relikt, ja Henry... ons mehel enam kirge naise vastu, kes teda vastu tahtmist tuhande aasta jooksul nii mitu korda muuta lasi? Draama ja tragöödia, eksole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar