Löövavõitu proosat noortele naistele
ja neidudele sellest, kui mitmepalgeline võib olla noorena elu ja
melu kunstiliste ambitsioonidega inimeste hulgas. (Või noh, mingil
määral eneseotsingute kirjeldamine jne. Nagu ikka.) Ja eks
üheksakümnendad olid noor olemiseks ikka põnev ajastu (muidugi,
milline kümnend pole põnev noor olemiseks? No kui ehk
neljakümnendad välja jätta). Nii siis kulgeb Želve lugudes
minategelane eripalgelistes olukordades, ikka erinevate armsamate
abil mitmesuguste rohkem või vähem ekstsentriliste tegelaste
kaaskonnas. Joomised, tembud ja õhkamised; selles pole just
õilistavat ülevust, aga noh, kui palju sa ikka sellise ülevusega
elus kokku puutud. Ja eks reaalses argielus juhtu sedagi, et mingi
aeg tuleb hakata sõpradega möllamise asemel kinnisvara ja
pangalaenuga õiendama. Aga selle morjendusega puutuvad käesoleva
raamatu tegelased alles heal juhul ääri-veeri kokku.
See pole ilu- ega kolekirjandus, vaid
selline elukirjandus. Ei mingeid süvitsiminevaid definitsioone või
metafoore olemise ängist või rõõmust; vaid on mitmeid lõikeid
hetkedest, mis mingil ajajärgul on sulle just olulised. Tulevad ja
lähevad need inimesed ja olukorrad, aastad edenevad omasoodu ning
keegi või midagi muud valdab meeli. Huvitavalt mööduv etapp enne
ankurdumist ja vananemist, mida on kena meenutada. Raske on püsida
prink. Ja pettumused, need jäävad üldiselt ikka minevikku
kopitama.
“Minu enda boyfriendi'id olid lühiajalised ja ajutised, ma armastasin neid ja mõtlesin, et jääme igaveseks kokku, kuid me läksime lahku, see tekitas mulle õudseid kannatusi, vähemalt paar nädalat kindlasti, siis kohtasin järgmist ning armastasin teda, ja jälle mõtlesin, et jääme igavesti kokku... Oma tolle suve boyfriend'i, just tolle suve, kui me koos Luuletajaga Elvira boyfriendi'i maakodus jaanipäeva tähistasime, just tolle suve boyfriend'i nime ma enam ei mäleta. See võis olla Filcis, keda ma tõesti armastasin – ja kelle ma seepärast ka pikalt saatsin. Ma lihtsalt ei suuda taluda, kui poisid, keda ma armastan, osutuvad hoopis teistsuguseks kui ma kujutlesin! See on piin...” (“Luuletaja riided”, lk 43)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar