03 juuni, 2014

Kristīne Želve – Juukselõikaja-tüdruk (2014)


Löövavõitu proosat noortele naistele ja neidudele sellest, kui mitmepalgeline võib olla noorena elu ja melu kunstiliste ambitsioonidega inimeste hulgas. (Või noh, mingil määral eneseotsingute kirjeldamine jne. Nagu ikka.) Ja eks üheksakümnendad olid noor olemiseks ikka põnev ajastu (muidugi, milline kümnend pole põnev noor olemiseks? No kui ehk neljakümnendad välja jätta). Nii siis kulgeb Želve lugudes minategelane eripalgelistes olukordades, ikka erinevate armsamate abil mitmesuguste rohkem või vähem ekstsentriliste tegelaste kaaskonnas. Joomised, tembud ja õhkamised; selles pole just õilistavat ülevust, aga noh, kui palju sa ikka sellise ülevusega elus kokku puutud. Ja eks reaalses argielus juhtu sedagi, et mingi aeg tuleb hakata sõpradega möllamise asemel kinnisvara ja pangalaenuga õiendama. Aga selle morjendusega puutuvad käesoleva raamatu tegelased alles heal juhul ääri-veeri kokku.

See pole ilu- ega kolekirjandus, vaid selline elukirjandus. Ei mingeid süvitsiminevaid definitsioone või metafoore olemise ängist või rõõmust; vaid on mitmeid lõikeid hetkedest, mis mingil ajajärgul on sulle just olulised. Tulevad ja lähevad need inimesed ja olukorrad, aastad edenevad omasoodu ning keegi või midagi muud valdab meeli. Huvitavalt mööduv etapp enne ankurdumist ja vananemist, mida on kena meenutada. Raske on püsida prink. Ja pettumused, need jäävad üldiselt ikka minevikku kopitama.


“Minu enda boyfriendi'id olid lühiajalised ja ajutised, ma armastasin neid ja mõtlesin, et jääme igaveseks kokku, kuid me läksime lahku, see tekitas mulle õudseid kannatusi, vähemalt paar nädalat kindlasti, siis kohtasin järgmist ning armastasin teda, ja jälle mõtlesin, et jääme igavesti kokku... Oma tolle suve boyfriend'i, just tolle suve, kui me koos Luuletajaga Elvira boyfriendi'i maakodus jaanipäeva tähistasime, just tolle suve boyfriend'i nime ma enam ei mäleta. See võis olla Filcis, keda ma tõesti armastasin – ja kelle ma seepärast ka pikalt saatsin. Ma lihtsalt ei suuda taluda, kui poisid, keda ma armastan, osutuvad hoopis teistsuguseks kui ma kujutlesin! See on piin...” (“Luuletaja riided”, lk 43)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar