Kogumiku huvitavama osa moodustavad
raamatut lõpetavad kolme noorema autori tekstid, mis on siis valitud
lisaks tuntumate autorite tõlkejuttudele. Noh, iseloomulik neile
kolmele tekstile on see, et neis puudub nö soomelik külg,
põhimõtteliselt võiks ükskõik kes autoriks olla – mis on
muidugi nii ja naa, kas soomlane peab olema soomelik või et kas on
huvitav lugeda tekste, mis on loodud mingite üleüldiste reeglite
või kaanonite järgi? Eks see ole samas suuresti tõlgete lugeja
asi, et tahaks midagi muud kui tavapärases vormis angloameerika ulme
pärandit (astmes x) tarbida (ja samas, kui palju see eesti lugejat
häirib kui eesti autorid panevad kohaliku koloriidita jutte?). Ses
suhtes on antoloogias soomelikku Hurtta kahes tekstis ja Sinisalo
Cthulhu töötlus Helsingi tingimustes. (Omapärane küsimus ehk,
et kas värsked tekstid mõjuvad huvitavamalt kui nt 10-20 aastat
vanad tekstid?)
Magdalena Hai “Vaskmõrsja” on
päris tore külm auruarmastuse lugu. Noorema venna kihlatu kukub
surnuks, kuna tegelikult tahab naine vanemat venda endale kaasaks,
vanem vend aga võrgutas teda niisama. Nojah, et noorem vend on
õppimas aurupunklikuks inseneriks ja ta teeb salaja neiu laibast uue
olendi, mis siis peale käivitamist on 24/7/365 täidetud armastusest
venna vastu. Lugu on esitatud läbi tundetu vanema venna vaatepunkti,
mis on võrdlemisi ebameeldivalt jahe või ignorantne teiste
kannatuste suhtes.
Anni Nupponeni “See, kes ratast
pöörab” leiab aset maailmas, mis on... noh, modifitseeritud. Aja
jooksul on auruenergia hoogsalt edasi arenenud (ja ununenud) ning
selle üheks tulemuseks on nö kellavärgiga inimesed, kel eluiga
pikenenud 300 aastani. Aga see pole veel kõik, nagu selgub noorele
veidi lihtsameelsele peategelasele. Eks vaikselt tekib küsimus, et
mida õieti nii pika eluga peale hakata. Tuttavat on siit maailmast
raske leida, see on mingi alternatiivse reaalsuse tulevik.
Maiju Ihalaineni “Terrakota” läheb
vist fantasy valda, kus siis ühel hiinlasest pottsepal on veider
võime saviloomakestele mõneks ajaks nö hing sisse puhuda. Ta
plaanib tütre abil selle trikiga tänavaesinemistel raha teenida,
kuid läheb pisut teisiti – peale esimest võrdlemisi ebaõnnestunud
esinemist kutsutakse ta hoopis keisri õukonda oma imeasja näitama.
Keiser jääb nähtuga rahule ja käsib pottsepal teha savist koopia
keisri ühest surevast abikaasast (tõsi küll, täiendatud koopia).
Kuid selgub, et naine... Vaene pottsepp satub korraga võimumängude
keskele ja hästi need ei lõpe.
Eks Nikkarevi antoloogiad ole üldiselt
koostatud mõttetihedama ulme tekstidest, vallatut paugutamist
erinevatest superrelvadest neis naljalt ei leidu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar