27 juuni, 2014

Soome ulme 2 (2014)

Kogumiku huvitavama osa moodustavad raamatut lõpetavad kolme noorema autori tekstid, mis on siis valitud lisaks tuntumate autorite tõlkejuttudele. Noh, iseloomulik neile kolmele tekstile on see, et neis puudub nö soomelik külg, põhimõtteliselt võiks ükskõik kes autoriks olla – mis on muidugi nii ja naa, kas soomlane peab olema soomelik või et kas on huvitav lugeda tekste, mis on loodud mingite üleüldiste reeglite või kaanonite järgi? Eks see ole samas suuresti tõlgete lugeja asi, et tahaks midagi muud kui tavapärases vormis angloameerika ulme pärandit (astmes x) tarbida (ja samas, kui palju see eesti lugejat häirib kui eesti autorid panevad kohaliku koloriidita jutte?). Ses suhtes on antoloogias soomelikku Hurtta kahes tekstis ja Sinisalo Cthulhu töötlus Helsingi tingimustes. (Omapärane küsimus ehk, et kas värsked tekstid mõjuvad huvitavamalt kui nt 10-20 aastat vanad tekstid?)

Magdalena Hai “Vaskmõrsja” on päris tore külm auruarmastuse lugu. Noorema venna kihlatu kukub surnuks, kuna tegelikult tahab naine vanemat venda endale kaasaks, vanem vend aga võrgutas teda niisama. Nojah, et noorem vend on õppimas aurupunklikuks inseneriks ja ta teeb salaja neiu laibast uue olendi, mis siis peale käivitamist on 24/7/365 täidetud armastusest venna vastu. Lugu on esitatud läbi tundetu vanema venna vaatepunkti, mis on võrdlemisi ebameeldivalt jahe või ignorantne teiste kannatuste suhtes.

Anni Nupponeni “See, kes ratast pöörab” leiab aset maailmas, mis on... noh, modifitseeritud. Aja jooksul on auruenergia hoogsalt edasi arenenud (ja ununenud) ning selle üheks tulemuseks on nö kellavärgiga inimesed, kel eluiga pikenenud 300 aastani. Aga see pole veel kõik, nagu selgub noorele veidi lihtsameelsele peategelasele. Eks vaikselt tekib küsimus, et mida õieti nii pika eluga peale hakata. Tuttavat on siit maailmast raske leida, see on mingi alternatiivse reaalsuse tulevik.

Maiju Ihalaineni “Terrakota” läheb vist fantasy valda, kus siis ühel hiinlasest pottsepal on veider võime saviloomakestele mõneks ajaks nö hing sisse puhuda. Ta plaanib tütre abil selle trikiga tänavaesinemistel raha teenida, kuid läheb pisut teisiti – peale esimest võrdlemisi ebaõnnestunud esinemist kutsutakse ta hoopis keisri õukonda oma imeasja näitama. Keiser jääb nähtuga rahule ja käsib pottsepal teha savist koopia keisri ühest surevast abikaasast (tõsi küll, täiendatud koopia). Kuid selgub, et naine... Vaene pottsepp satub korraga võimumängude keskele ja hästi need ei lõpe.

Eks Nikkarevi antoloogiad ole üldiselt koostatud mõttetihedama ulme tekstidest, vallatut paugutamist erinevatest superrelvadest neis naljalt ei leidu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar