Saul Bellow – Augie Marchi seiklused (2013)

Romaan on nii kirjutatud, et seda Marchi eluteed võikski lõputult käiata – pole finaali, tuuled raputavad Marchi ikka siia ja sinna ning oodatud rahumaa libiseb üha eest. Tekst on omal moel Kerouaci laadis road movie, aga palju ilukirjanduslikum (kõik need viited pühakirjadele jne) ja sisult mastaapsem. Lapsepõlvest keskea lähistele, Chicagost Mehhiko kaudu Euroopasse, juudi kogukonnast internatsionaalsusse.

Tegemist on ehk niisamuti kelmiromaaniga – peategelasele lihtsalt avanevad mitmed võimalused, mis õnnestumise korral aitaksid vee peal püsida; kõik need Suure Depressiooni aegsed jamad ja raskused jne. Ning naised ja südamemurdumised, Bellow naistegelased pole mingid interjöörikaunistused, Mimi ja Thea ja Stella... kõvast puust jändrikud oma veidrustega. Tundub, et autor kasutas kirjutamisel mitut stiili, igatahes see Theaga kohtumine tõi Marchi sisearutlustesse nagu kerge hullumeelsuse sisse – või noh, autoripoolne vabam väljendumine?

Igal juhul, mastaapne romaan nn väikse inimese rabelemisest pinnal püsimiseks ja oma koha otsimiseks selles kindlusetus maailmas. Ja kui petlikud on fassaadid.

“Ta nägi välja, nagu oleks ta šerifi juurest seaduserikkujate poolele üle jooksnud või keegi, kes on kassitoidu asemel inimliha sööma hakanud. Tundus, nagu võiks ta lähedalt lehata nagu joodik, kuid ilmselt oli ta nägu seda karva siiski raevu, mitte joodud viski mõjul.” (lk 430)

ekspress

err kultuur

sirp