21 august, 2014

Bruno Schulz – Kaneelipoed (2014)

Schulzi maailmaloomine on pisut-pisut samas võtmes nagu Tokarczuki kohapärimusproosa. Millegipärast meenus selle raamatu puhul niisamuti Huysmansi lugemiselamus, ehk seepärast, et kui isa hullused välja jätta, on tekst parajalt staatiline. Autorgi kordab mantrana argipäeva iseloomustusena igavust, ükskõiksust, unisust – millele siis samas vastandub langemine ülepakutud reaalsusse ja seal rõõmu või ärevusega sumpamine (no kasvõi raamatu nimilugu). Mõneti utreerides võib öelda, et autor kujutab kadunud maailma, millega tänapäevase linnakogemusega inimesel ei pruugi suurt ühist olla, veidi arusaamatu aguliromantika. Muidugi tuleb olla avatud kogemustele jne – ning kirjanduse üheks olulisimaks ülesandeks peakski olema maailmade loomine. Saan aru, miks selline tekst paneb lugejaid mõnust oigama, ent see pole siiski just minu teetass.


“Päevad möödusid, pärastlõunad venisid pikemaks. Nendega polnud midagi peale hakata. Veel toore, tühja ja kasutu aja üleküllus pikendas õhtuid tühjade videvikega.” (lk 90)



mudlum

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar