Schulzi maailmaloomine on pisut-pisut
samas võtmes nagu Tokarczuki kohapärimusproosa. Millegipärast
meenus selle raamatu puhul niisamuti Huysmansi lugemiselamus, ehk
seepärast, et kui isa hullused välja jätta, on tekst parajalt
staatiline. Autorgi kordab mantrana argipäeva iseloomustusena
igavust, ükskõiksust, unisust – millele siis samas vastandub
langemine ülepakutud reaalsusse ja seal rõõmu või ärevusega
sumpamine (no kasvõi raamatu nimilugu). Mõneti utreerides võib
öelda, et autor kujutab kadunud maailma, millega tänapäevase
linnakogemusega inimesel ei pruugi suurt ühist olla, veidi
arusaamatu aguliromantika. Muidugi tuleb olla avatud kogemustele jne
– ning kirjanduse üheks olulisimaks ülesandeks peakski olema
maailmade loomine. Saan aru, miks selline tekst paneb lugejaid mõnust
oigama, ent see pole siiski just minu teetass.
“Päevad möödusid, pärastlõunad venisid pikemaks. Nendega polnud midagi peale hakata. Veel toore, tühja ja kasutu aja üleküllus pikendas õhtuid tühjade videvikega.” (lk 90)
mudlum
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar