Ilus kirjandus, heldinult sõnastades.
Autor kui väetite kaitsja, eriti kurb on muidugi “Draakonitapp”,
kus lüüakse maha väike draakoniema (sest draakoni tõurastamine on
ülikutele austamisväärt ülesanne) ja draakonilapsukesed (boonus).
Et draakoni tapmine pole teadagi lihtne tegevus, tuleb selleks mitu
korda jõhkrat leidlikkust näidata. Aga lõpuks on väike
draakonipere tapetud. Või “Muna”, kus üksikema kaitseb oma
tütart, keda süüdistatakse varguses (ja millise jõu annab ahastav
emaarmastus!). Eks mõnda teksti võib pidada nö kafkalikuks
(“Seitse korrust”). Tegelased satuvad olukordadesse, mis mässivad
nad omatahtsi endasse ja enam polegi sealt väljapääsu, ning
olukord areneb oma kibeda lõpuni (kuigi teekond selleni ei pruugi
alati olla ebameeldiv – nt kogetakse teenimata õnne
(“Võlupintsak”, “Härra direktorile”)). Muidugi, eks inimene
on nõrk, nii mõnegi valiku võiks tegemata jätta, mitte lasta
kuulsuseihalainel üle pea valguda. Kuid eks esimene kivi visatagu
ikka...“Sellest ajast peale hakkas mõte vaenlasest, kes teda nii päeval kui ööl lakkamatult ootab, Stefanot painama. Isegi linnas juhtus vahel, et ta ärkas äkki keset ööd, süda täis rahutust. Siin oli ta küll väljaspool ohtu, tervelt sada kilomeetrit lahutas teda merekollist. Ometi ta teadis, et mägede, metsade ja lagendike taga ootab teda koll. Oleks ta või maailma otsa pagenud, oleks koll talle ilmselt ka sinna järgnenud.” (“Merekoll”, lk 57)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar