Dino Buzzati – Tatarlaste kõrb (1991)

Elada selleks, et töötada, või töötada selleks, et elada? Sellest pole vist siin küsimus. Buzzati räägib üsna lohutu loo vananemisest ja avastamisest, et ohhoo, olen oma elu ära kulutanud, kogedes vaid väikseid rõõme kõigi nende va suurte asemel. Tõsi küll, sirgeselgselt kohust täites, olles halli massi vankumatuks vundamendiks. Leitnant Drogo teenib riiki ja kuningat pärapõrgus, sest keegi peab seda tegema ja äkki... äkki on see vajalik? Äkki võibki naaberriigi sõjavägi Tatarlaste kõrbest tulla? Äkki on lihtsam olla mõnes selges süsteemis asjapulk kui muidu kaootilisemas elumeres seilata või loovida? Äkki Drogo leidis oma introverdi rahu selles pärapõrgu monotoonsuses (ja samas võimaliku kuulsusrikka lahingu ootuses) – mis küll (ekstravertide) ühiskondlike arusaamade järgi on enese raiskamine? Ja sellise introverditsemise tasuks on paratamatult lohutu surm ja unustus? (Et need pagana vaenlased ka just Drogo eluõhtul viimaks pärale jõudsid!) Vang armastab vanglat enam kui elu väljaspool seda? Kas on... kohustuslik elada kapitali kogumise nimel? Geenid sunnivad?

“Sügaval südamepõhjas on ta isegi rahul, et tal õnnestus järske elumuutusi vältida, et ta võib oma vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda. Drogo hellitab petlikke lootusi pikka aega kestvast kuulsusrikkast kättemaksust, arvab, et tal on ees veel tohutu palju aega, ning loobub seetõttu võitlusest argipäeva pärast. Tuleb päev, mil kõik arved saavad kuhjaga tasutud, mõtleb ta. Ent vahepeal jõuavad teised talle järele, jooksevad Drogost mööda, jätavad ta hoolimatult seljataha. Nõutult vaatab ta nende kadumist kaugusesse ja tal tekivad uuesti kahtlused: on ta tõesti eksinud? On ta tõesti tavaline inimene, kellele peabki osaks langema keskpärane saatus?” (lk 148)

päevaleht