Justin Cronin – Kaksteist II (2014)

Cronini vampiirisaaga jõudis vist oma (esialgse) lõpuni, igatahes finaal keerab õige pateetiliseks (aga see, et siinsel lool on enamvähem õnnelik lõpp, on selge juba esimese raamatu tagasivaadetest). Noh, pahad saavad enamvähem tappa ja järgi jäävad mõned lahtised otsad (mille pealt siis annaks teemat edasi arendada).

Siin raamatus saab siis rohkem selgemaks viiruskimaailma (osaline?) telgitagune või õigemini köögipool – kus siis tegeldakse inimeste kasutamisega viiruskite hüvanguks ja toiduks (seda siis pea sajand hiljem algsest viiruskipuhangust). Mis viib edasi probleemini, et selle masinavärgi toimimiseks on vaja värsket verd juurde – kuna inimestest toitumine ja samas inimeste loomulik iive ei pruugi üldse tasakaalus olla jne (seepärast on vaja kanna alla saada vabade inimeste asualad nagu see Texase vabariik). Nii on siis Iowas üks linn, kus 70000 inimesest on moodustatud ameerikalik variant vampiirigulagist – on võim (need tüübid, kes eelmises raamatus...), on inimeste hulgast valitud jõuorganid-kaasajooksikud ja siis orja- ja veremass. Ja sellest orjalinnakust saabki heade ja pahade jõudude lahingutander, erinevaid teid pidi satuvad sinna just õigel hetkel mitmed eelmistest raamatutest rohkem või vähem tuntud tegelased, kel tuleb siis viimaks rinda pista Kaheteistkümne enesega. See on enam kui ränk kogemus.

“Järgnenud häälitsus oli sootuks teist mõõtu kui selle kuuldavale toonud keha. See oli purupuhtast, vahkvihast sündinud röögatus. See oli möire, mis oleks võinud langetada metsa, tasandada mäe ja planeedi telje paigast nihutada.” (lk 355)

Kõiksugu tekstis esinevatest koledustest hoolimata (või vastupidi?) tundub, et tegemist on pigem noortekaga, tegelased on sellised... korralikult disainitud: ootuspäraselt tähenduslikud, kuid mitte just omanäolised tegelinskid. Ja noh, kõik need imelised (mitte?)juhuslikud kohtumised, mis head võidule veavad, no needki... ilukirjanduslikud kunsttükid. Peaks vist eelnenud 3 raamatut uuesti läbi lugema, saamaks aru, mis juhtus Amy ja Carteri vahel, no mitte ei mäleta eelnenut.