Aino Pervik – Umbluu. Uusi ja vanu vigurjutte (1980)

Perviku lugudest vaat et paremad on Vello Vinni illustratsioonid (siit võimalik neid vaadata), mis on parajalt psühhedeelsed. Muidugi, eks täiskasvanud lugejale peakski meeldima selline raju, sõge ja lõbus kujundus, kuidas siis muidu. Alljärgnevalt toodud loo jänesöökull või öökulljänes on Vinni poolt sellised vigurloomad, et kohe lööb pahviks. Ent las vulisegu lugu.

KEERULINE LUGU 

Elas kord väike jänesepoeg. Aga kui sulle linnud rohkem meeldivad, siis oli see hoopis vana suur öökull. Parajasti oli ilus soe suvi. Muidugi kui sa just kangesti lund armastad, siis oli külm talv ja kõik kohad täis kõrgeid lumehangesid.
Väike jänesepoeg armastas väga ristikheina. Kui ta hommikul ärkas, jooksis ta alati rõõmsalt hüpeldes aasale ristikheina sööma. Kui oli talv ja lumi, siis ta muidugi aasalt ristikheina ei leidnud, sest kõik oli lume all. Ja üldse, kui see oli öökull, siis ei armastanudki ta ristikheina, vaid talle maitsesid hoopis väikesed jänesepojad, ja ta ei ärganud ka mitte hommikul, vaid õhtul, sest öökull näeb ainult öösel pimedas. Kui see öökull siis õhtul üles ärkas ja toitu otsima läks, pidi ta kuupaistel kaua mööda lumehangesid vudima, enne kui kuskilt ristikheinatuusti leidis. Ei, siis see ju ikka ei olnudki öökull, vaid hoopis jänesepoeg, kes lõpuks leidis ühe kuivanud jänesetuusti, mis oli kuskilt saanilt maha pudenenud. Muidugi mitte jänesetuusti, vaid ristikheinatuusti. Ja oli hoopis suvi ja öökullil polnud kuiva tuusti vajagi, sest aas oli värsket mahlakat ristikheina täis ja öökull võis päev otsa seda nokkida, kui tahtis. Ikka mitte öökull, vaid jänesepoeg, ja mitte nokkida, vaid süüa näpsida, ja mitte päev otsa, vaid öö otsa – ei, siis ta pidi ju ikka see suur öökull olema ja väikese jänesepoja kinni püüdma.
See jutt hakkab küll segi minema. Las ta oli ikka parem väike jänesepoeg ja mitte vana suur öökull, sest siis laskis ta selle kinnipüütud jänesepoja jälle ilusasti lahti ja nad võisid kahekesi koos minna aasale ristikheina sööma. Oota, mitu jänesepoega meil siis nüüd lõpuks on, üks või kaks?