25 september, 2014

Fazil Hüsnü Daglarca – Nelja tiivaga lind (1969)

Natuke türgi luulet kuskilt 20. sajandist.

ÄRKAMINE 
Mida me jagasime omavahel
Tuhandest ja ühest valgusest
Tuhat üks ööd
Mu ripsmed on märjad tunne mind ära
Tule tagasi 
Kui palju oleme hukutanud oma mälestusi
Olemas olles
Halba kavatsemata
Tahame seda või ei
Tule tagasi 
Palju on mägedeni tähtedeni metsadeni
Surmani palju
Rohkem ei saa ma teha ei sind äratada
Tule tagasi
(lk 18)




TAGASI ANTUD

Soh võtke see on teie
Ma ei taha enam
See käsi jalg
Tunne mõte
On teie
Ma ei taha enam

Okstel taevas vees
Mu meelekibedus ja unetus
Seal ehk mõistetakse mind
Antakse rõõmu ja lootust ent
See on teie
Ma ei taha enam

See mis lapsest peale
Mul kannul
Armastades meelt heites
Kõneldes kirjutades äratuntu
On teie
Ma ei taha enam

Öö pilkasus kohub
Viib mu kurbuse kus ka käin
Viib mägede ilu
Teie see tühjus mille olen täitnud
On teie
Ma ei taha enam

Kõik kivi maa mets meri
Kogu mu olemus pimeduse üle elanud
Koolnud keda olen leinanud põrmus
Kõik kõik
On teie
Ma ei taha enam
(lk 22-23)



HAARE 
Avan suu pimedusele
Otsatu vaikus
See milleni mõistus ei küüni
Haarab mu
(lk 42)



MAAILMA TÕELISUS

Mägi mäega kokku ei saa
Kaks inimest saavad varem või hiljem
Mägi mäest lahku ei saa
Varem või hiljem lahkub inimene inimesest
(lk 45)



KAUGEL 
Tulevad lähevad
Ööd koidikusse
Minu unetus
Sinu ilusse
(lk 50)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar