Fazil Hüsnü Daglarca – Nelja tiivaga lind (1969)

Natuke türgi luulet kuskilt 20. sajandist.

ÄRKAMINE 

Mida me jagasime omavahel
Tuhandest ja ühest valgusest
Tuhat üks ööd
Mu ripsmed on märjad tunne mind ära
Tule tagasi 

Kui palju oleme hukutanud oma mälestusi
Olemas olles
Halba kavatsemata
Tahame seda või ei
Tule tagasi 

Palju on mägedeni tähtedeni metsadeni
Surmani palju
Rohkem ei saa ma teha ei sind äratada
Tule tagasi
(lk 18)

TAGASI ANTUD

Soh võtke see on teie

Ma ei taha enam

See käsi jalg

Tunne mõte

On teie

Ma ei taha enam

Okstel taevas vees

Mu meelekibedus ja unetus

Seal ehk mõistetakse mind

Antakse rõõmu ja lootust ent

See on teie

Ma ei taha enam

See mis lapsest peale

Mul kannul

Armastades meelt heites

Kõneldes kirjutades äratuntu

On teie

Ma ei taha enam

Öö pilkasus kohub

Viib mu kurbuse kus ka käin

Viib mägede ilu

Teie see tühjus mille olen täitnud

On teie

Ma ei taha enam

Kõik kivi maa mets meri

Kogu mu olemus pimeduse üle elanud

Koolnud keda olen leinanud põrmus

Kõik kõik

On teie

Ma ei taha enam

(lk 22-23)

HAARE 

Avan suu pimedusele
Otsatu vaikus
See milleni mõistus ei küüni
Haarab mu
(lk 42)

MAAILMA TÕELISUS

Mägi mäega kokku ei saa

Kaks inimest saavad varem või hiljem

Mägi mäest lahku ei saa

Varem või hiljem lahkub inimene inimesest

(lk 45)

KAUGEL 

Tulevad lähevad
Ööd koidikusse
Minu unetus
Sinu ilusse
(lk 50)