Kristjan Oad – Latgalijaht (Terra Fantastica, 2004)

Üsna kangelaslik ja veider ugrifantasy, kus Balti aladel kohtub nii eestlaste, komide kui madjaritega, ning lõunapoolsetel aladel venelasi, poolakaid ja horvaate. Rääkimata siis latgalitest, kelle sõjapealik on lahingus maha löönud loo peategelase Vammo vanima poja ja keda siis Vammo asub taga ajama niisamuti tapmise eesmärgil, hoolimata virulaste ja latgalite vahel sõlmitud rahust.

Latgalijaht kui selline kujuneb vägagi vaevarikkaks ja veriseks teekonnaks (kestab vähemalt aasta!), kus Vammo peab sadu kordi end ületama, et seda vihatud latgalit viimaks näost näkku kohata. Millised meeletud üleelamised! Aga viimaks jõuab Vammo kaugele linna (Karpaatide taga?), kus valitseb see latgali sõjapealik, ja jõhker kättemaks paiskub valla. Kuid... latgali käsilaste eest põgenedes tabab Vammot omakorda... midagi karmavõlalaadset, ning... igati mõru värk.

Autor on kokku kirjutanud lugejale üpris nõudliku teksti – peale selle, et see on suhteliselt liigendamata, on siin esitatud nii arhailisevõitu kui ka tänapäevases kõnepruugis keelt koos mõnede keelevääratustega (muidugi, ikka tuleb stiile segada, võibki olla huvitavam lõpptulemus). Eks see ugri ja idaeuroopa rahvustega toimetamine paneb veidi kulme kergitama, aga omal moel huvitav kah.

“Oo, Taara, anna veel viimast hoopi lajatada, latgalil kolpa lõhestada, ribikonti muljuda, selgroogu tükkeiks murda, et ei peaks ma sinu mõõga varjus ilma auta lömitama, vaid saaksin Kaljuvalla kaitsel igati vahva olla! Ma olen sõjas oma vendade maal, ja mu vendade veri seguneb minu omaga, kui me langeme, ja meile kõigile palun rammu! Taara, saada Sõjahunt latgalite kallale! Anna meile soeväge, anna meile oteväge! Anna mulle võimalus, et ei peaks poeg Surmajões kõdunema!” (lk 201)

Takkajärgi paneb imestama, et autor oli seda kirjutades ikka väga noor, ses suhtes küll väga tubli tükk.

ulmekirjanduse baas