Terry Pratchett – Talvesepp (2011)

Nüüd siis Tiffany 13-aastane ja satub romantilisse olukorda. Nimelt tantsib ta salajase rituaali käigus Talvesepaga, kes peab tüdrukut alguses Suveks (no on üks selline jumalalaadne olevus). Talvesepp on nimelt see sepp, kes teeb talve. Kord talv peal ja suvi all, kord suvi peal ja talv all. Looduse ringkäik, aastaaegade vaheldus. Talvesepp on hämmeldunud, et Suvi nii kättesaadav on, ja pealegi inimese vormis, ning seepeale otsustab niisamuti inimeseks saada. Aga mitte just õnnestunult – õiget, elusat hinge on vaja, ei piisa Mendelejevi tabeli elementide lisamisest.

Nojah, inimkonnale on jama värk see Talvesepa kiindumus. Möllab selline talv, mida pole varem kogetud, sest Talvesepp tahab tüdrukule muljet avaldada. Maa on mattunud lume alla, lumehelbed on omakorda kiindumuse märgiks Tiffany-kujulised, aga seda märkavad õnneks vähesed (küll aga äratavad imestust ookeanitel kihutavad tüdrukut meenutavad jäämäed, mis uputavad laevu). Aga kus häda kõige suurem, seal appi tõttab Vanaema Weatherwax ja muidugi Tiffany isiklik (ja soovimatu) ihukaitsevägi – Nac Mac Feegle'd. Kes omakorda ajavad rünnakukorda Kriidimaa noore ülikupoja Rolandi, kelle süda taob vahel Tiffanyle.

Tekst selline meelelahutuslik ja ei kratsi silmi maotustega. On kasse ja kanu ja hiiri ja üks mõmisev sinihallitusjuust Horace. Huvitav, et noortele kirjutades laskub Pratchett vähem labasustesse kui muidu tavaromaanides. Just nagu... pingutaks rohkem.

“Kassipoja nimi oli Kuule, nagu väljendites “Kuule, jäta järele!” ja “Kuule, kao sealt pealt minema!” Nimedega ei hakanud Vanaema Weatherwax peenutsema.
Nüüd vatas Vanaema Weatherwax lumehelbeid ja naeratas oma erilist, otseselt-mitte-meeldivat naeratust.
“Tule sisse tagasi, Kuule,” kutsus ta ja pani ukse kinni.” (lk 88-89)

ulmekirjanduse baas