10 november, 2014

Viktor Pelevin – S.N.U.F.F. Ut00pia (2014)

Vast seni kõige tüütum Pelevini romaan (mälu järgi polnud “Libaloomgi” suurem lugemisrõõm). Kui lugedes jälgid leheküljenumbreid, et näha kui palju on veel teksti lõpuni, ja tunned tuska, et miks see kõik nii kaua aega võtab, siis... jah.

Võibolla see tekst imiteerib tekstiredaktorit, millega seal kolmanda aastatuhande Big Byzis avalikkusele tekste vorbitakse, ja sellest siis selline... lõputu jama ja loba ja targutamine ja hämamine, mis muudab raamatu lugemisel aju tardunud süldiks. Pool teksti on peategelase tehisnaisest ja sellega jamamisest. Kuidas tehisnaise suhtuda. Mil viisil see suhtleb omanikuga, milliseid mõnusid ja valusid ta oma tarbijale pakub. Milline on üldse erinevus inimese ja tehisinimese vahel, kumbki pole tegelikult oma saatuse sepp. Et noh... jaa. Juba esimesed sada lehekülge arutelusid muudab selle teema enam kui tüütuks, see pole kokkuvõttes muud kui autori soov lugejaid raputada, pakkuda neile (mõneti turvalist) perverssuste ja jälkuste maailma. Mitte et ma vankumatu moraalijünger oleks, aga selline lõpmatu tampimine on lihtsalt tüütu.

Kui järele mõelda, pole Pelevin oma romaanides kunagi suuremat loo jutustajaks. Ta pistab tegelased situatsioonidesse ning seejärel nüpeldab neid, vahel kuni verest tühjaksjooksmiseni. Ja see kõik muidugi looritatud tugeva müstitsismi vürtsiga. Iseenesest midagi toimub kogu aeg, aga see oleks lugejale nagu katseklaaside uurimine – toimuvad katsed, mil mõni erandlik (või vastupidi – midagi üdini labast või argitobedat) situatsioon on taasloodud katsejälgijat selge õrritamissooviga võtmes. Et oleks, millega vastuvõtjat ärritada!

Nii ka siin romaanis on tegevus justkui vati sees, peamine on Pelevini lõpmatu möla. Romaani teine jutustaja (seda küll õigemini tehisnaisega jamaja suu läbi) kogeb niisamuti selle maailma metafüüsilist külge, mis on Manitu ja blablabla – kuidas see lugeja kogemustega tänasest maailmast ja selle võimalike arengutega kokku kõlksub, milliseid huvitavaid ja ärritavaid sünapse see lugeja kogemustes torgib. Kõik kokku on nagu kollane esoteerilisemaiguline ilukirjandus. Tahtmise korral annaks selle peal igasugu mõttevilju küpsetada, aga kui autori konstruktsioonid tunduvad õõnsad, ega siis pole suuremat tuju pliidi all tuld hoida.

Ehk olen ignorantsuses ebaõiglane romaani mitmete võimalike väärtuste osas, kuid see lugemine läks siis sedamoodi ja ei ole tahtmist rohkem kirjutada. Mulle tõesti ei meeldi raamatute kohta halvasti öelda, üldiselt pole raamatute kirjutamine mingi naljaasi (no on muidugi konveiereid jne, aga kui palju sa seda saasta ikka loed), aga vahel viskab mingi jura üle.

“Kuid inimestele jäi hästi meelde, et sõjad algavad siis, kui uudised ja filmid vahetavad koha. Ning ellujäänud otsustasid need ühendada, et äravahetamist enam kunagi ei toimuks. Inimesed otsustasid luua “filmuudised” - universaalse tegelikkuse, mis ühtse soonena kulgeks läbi reaalsuse ja fantaasia, kunsti ja informatsiooni. See uus tegelikkus pidi olema kindel ja igavene. Ehe nagu elu ise ja niivõrd ühetähenduslik, et mitte keegi enam ei suudaks seda pea peale pöörata. Selles pidid kokku sulama inimolemise kaks energiat – armastus ja surm –, mida on kujutatud just sellistena, nagu nad tegelikult on. Nii tekkisid snafid – ja algas postinformatsiooniline ajastu, milles me elame.” (lk 179)

"“Kas teie usute revolutsiooni?”
Andrei-André vaatas teda ähmase vanamehepilguga.
“Ära sa, poju, seda kaamerate ees ütle, kuid enda tarvis jäta meelde – kõik revolutsioonid eranditult lõpevad meie Urkistanis vere, sita ja orjusega. Sajandist sajandisse muutub ainult nende osakaal. Ja vabadus kestab täpselt nii kaua, et jõuaksid kohvri pakkida. Kui on, kuhu sõita.”" (lk 370)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar