Derek Landy – Detektiiv Luuker Leebesurm (2014)

Ei oskagi öelda, kas tegemist noorte- või lasteraamatuga – iseenesest üsna lapsik lugu, kuid samas... vägivaldne. Lugu siis sellest, kuidas 12-aastane Stephanie avastab, et meile tuttav maailm on tegelikult suuremate jõudude hallata, ja tema hiljuti surnud kirjanikust onu oli selle maagilise ilmaga vägagi seotud; nii seotud, et selle onu valduses oli tapvaim maagiline relv Iidne Sau (mis paikneb maa-aluses koobastikus maja all, mille onu pärandas tüdrukule). Seda relva ihaldab endale paha Serpin, et sellega heade maagide ülemvõim hävitada ning tuua Maale tagasi kurjad Nägudeta Jumalad. Mis tähendaks inimkonna hukku ja muid kurbi nähtusi.

Stephanie seda kõike ei tea, kuid peale tutvumist Leebesurma nimelise luukerega (kes selles maagide maailmas on tülikate probleemide lahendaja), on naksakas tüdruk igati täis hakkamist, et õiglus jalule seada. Luukere hakkab kantseldama selle ohtliku maailmaga tutvuvat Stephaniet, kes siis oma meelepahaks avastab, et Serpin mõrvas niisamuti ta onu. Leebesurma muutis luukereks seesama paha Serpin, ja seda juba iidsetel aegadel (enne inimkonna teket? Nagu ikka selliste raamatute puhul, võib Darwini ja teiste ideid evolutsioonist prügikasti visata).

Eks raamatu pealkiri on veidi eksitav, iseenesest ootad justkui mõrvauurimist, kuid tegemist on hoopiski maailmapäästmisega. Ja kui Leebesurm lubab raamatu lõpus, et Stephanie alles nüüd hakkab avastama, mis möllus tütarlaps Leebesurma õpilasena osaleda võiks, siis paneb see natuke kukalt kratsima – mis järgmistes raamatutes ees ootab, millised kosmilised vandenõud?

“Pole olemas võitmist või kaotamist. On võidetud ja on kaotatud, on võit ja on kaotus. Need on absoluudid. Kõige muu nimel saab nende vahel veel võidelda. Serpin on võitnud vaid siis, kui pole enam kedagi, kes talle vastu hakkaks. Selle hetkeni on ainult võitlus, sest õnn teeb seda, mida õnn ikka teeb – pöördub.” (lk 330-331)

juuli raamaturiiul