Henning Mankell – Riia koerad (2014)

Wallander satub ohtlikku olukorda – kahe koduranda randunud laiba jäljed viivad 1991. a. Riiasse, kus pesitseval kuritegelikul organisatsioonil on sidemeid Läti julgeolekuga. On aeg, mil pole õieti selge, mis hakkab toimuma Nõukogude Liidus – kas vabaduse kraanid keeratakse lõplikult kinni või jätkab podisemine... või ilmneb äkki iseseisvus. Riias leiab aset järgmine veretöö, mil seosed Wallanderi ja Ystadi politseiga, ning kangelane komandeeritakse sinna kõledasse ja koledasse Riiga appi. Kus Wallander omakorda armub ohvri leske. Jne jne.

Eks tegemist ole pigem põneviku kui kriminulliga, igatahes lähevad Wallanderi legaalsed ja illegaalsed seiklused Riias päris uskumatuks – aga noh, Wallander peab teadma tõde! (Ja tuleb tänada õnne, et Mankell tegevust nt Tallinna ei toonud.) Ajaviitekirjandusena igati sobilik, kõik need Wallanderi isiklikud probleemid, eks nendega on raske mitte ühist keelt leida. Ja muidugi kehalised ja hingelised kannatused, mida kuritööde lahendamisel tuleb kogeda. Midagi ei tule lihtsalt. Abiks seegi, et ilma poolest on raamatus praegusega sarnane meeleolu.

“Ma löön praegu klaase kokku kõige jultunuma kurjategijaga, kellega mul kunagi tegemist on olnud, mõtles Wallander. Ainult et ma ei tea, kumb see on.” (lk 152)