21 jaanuar, 2015

Jaan Kaplinski – Neljakuningapäev (2015)

Eks see näidend urgitse vähe selle kallal, et mis on pidupäeva- ja argieestlus. Materialism ja rahvusromantism. Loosungid ja taruiraraa. Seda siis algselt seitsmekümnendate soustis, kui nõukogulik elujärg võimaldas kodanikel üha enam nänni muretseda. Muidugi, kui palju on inimesi, kes peavad ulmasid olmest ülemaks. Ei saa ka öelda, et näidendi kuningaid saaks märtritena fännida, eks nad proovisid ordumeistriga midagi bluffida või olid siis veidi lihtsameelsed (ning tegemist ikkagi näidend näidendis situatsiooniga). Aga samas, millised kurvad sõnad vanade jumalate lahkumisest ja uue jumala mittemõistmisest (jällegi, kui paljudele olid ulmad olmest olulisemad? Või kuulub selline küsimus rohkem modernaega, mil enam vaba aega jms).

Kui vaeva näha, siis ehk leiaks siit märke eestlaste esoteerilisest ajaloost, vast mingilaadne eneseohverduslik kaitsemehhanism. Näidendil pole suurt ühist hiljuti ilmunud Aleksejevi teosega, vaid pigem kuulub ühte ruumi tollaste Undi ja Ehini näidenditega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar