Mehis Heinsaar – Surm jäämägede vahel (Vikerkaar 12, 2014)

Lugu naise kirest ja mehe armastusest. Kirg tekib, võtab ja jätab, ning otsib seejärel uusi huvitavamaid õienupukesi, mida meelsalt noolida. Aga armastus, see jääb veel kauaks jäämägede vahele muljuda ja raspeldada. Kas mehe südant tunned sa? Kas tead, kui naise kirg äratab mehes Armastuse? Kirg, mis on kui muutlik tuuleiil...

“Conchita armumine – see oli nagu äkiline mussoonvihm, kiredeemonite põimumine ümber ta niuete ja haprate käsivarte, väikeste rindade ja kaela – see oli tuhandete lindude hommikune kisendamine ta peas ja südames, kuum vihm, mis sadas otse ta hinge ning üska, sundides teda kahe käega haarama kõhust, nagu oleks tal kuupuhastus – see oli leitsakuline, pime ja õudne metsaalune maa, kus hiilivad ringi jaaguarid, linnutapikud ja mürgised maod. Kõik see pani tüdruku kohkuma iseenese ees. Ta ei suutnud enam ei kodus püsida ega põgeneda.” (lk 10)

Eks Heinsaar on vähe kergemat teed läinud ning kujutanud siin tekstis noore kuuma lõunamaa neiu ja keskealise pikaldase hiidlase juhtumit, mis leiab oma traagilise lõpu vaid mõne kuu möödudes. Selline lühiajaline armuvalu on ju pisiasi! (Muidugi mitte.) (Sest iga juhtum on eriline.) (Iga inimene on erinev.)

Teksti võimalik Vikerkaarest lugeda.