Lugu, kus kõrvaltegelastena on Vimes,
Angua ja veel paar vahtkondlast (viimastes raamatutes on Pratchetti
üheks favoriidiks tõusnud Reg); samuti hiljuti komeedina taevasse
tõusnud ajakirjanik William de Worde. Asi siis selles, et kaks
väikeriiki madistavad taaskord omavahel (nagu see igal aastal
kombeks) ja selle käigus on nüüd mahapõletatud klaksitorne,
mistõttu on Ankh Morporkil sidehäired tolle Kettamaailma osaga.
Ühesõnaga, Vetinari on sekkunud konflikti ja saatnud omapoolse
esindajana kohale Lihunik Vimesi. Ja Vimes seisab hea selle eest, et
sõlmitaks rahu, kaubad hakkaksid taas liikuma ja Ankh Morporki
infokanalid töötaksid korralikult edasi. Tegelikult on see raamatu
kõrvallugu.
Pealugu on sellest, kuidas sõdiva
riigi naised (õigemini tütarlapsed) astuvad meestena sõjaväkke –
leidmaks lähedasi, kes arvatavasti vangi langenud või hukkunud.
Moodustub omamoodi naisguerillade rühm, mida juhendab kurikuulus
seersant Jackrum... ja süües kasvab isu ehk tarmukad meesteriietes
tütarlapsed viivad oma tegude (ja olemasoluga) sõja käigu hoopis
teistsugusele rajale.
Ehk veidi sünge alatooniga lugu (sõda
pole selline naljategu nagu “Patrioodis” - nii sõdurid kui
tsiviilid hukkuvad või sandistuvad, lisaks muud sõjakoledused),
mida Pratchett elavdab igati selle ammendamatu huumoriga, kui
inimesed esinevad vastassoolistena jne. No seda teemat lüpstakse
hoolega. Raamatu vast toredaim koht on see, kui kofeiinisõltlasest
vampiir Maladict keerab kohvipuudust kannatades vietnamiks ja hakkab
kogema nägemusi... mis on teistele hirmsad ja kohatud.
“Sel hetkel jõudis Polly arusaamisele, et ta teab piisavalt tõde, et edasi liikuda. Vaenlased pole mitte mehed ega naised ega vanad, ega isegi mitte surnud. Vaenlased on lihtsalt neetult lollid inimesed, keda leidub kõikvõimalikes variantides. Ja mitte kellelgi pole õigust loll olla.” (lk 356-357)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar