Benjamin Prado – Lumes on tühjus (2015)

Selline kiiksuga kriminaalromaan, kus teksti jutustaja peaks olema see, kes saadab korda tapatöö – ehk üks kolmest tegelasest. On see ametnik, arst või autorihakatis? On kolm kõrtsituttavat, kes kohtudes arutavad autorihakatise kirjutamisplaane. Eelkõige jälgib romaan ametniku hukatuslikku armumist ühte kaunisse kinnisvaramaaklerisse; kellele see kindlustusametnik tahab esineda rikkurina, milleks on tal järgnevalt vaja röövida oma firma kassat – et naine vaid temasugusele tähelepanu pööraks. Muidugi lõppeb see muudmoodi kui see ametnik oma vaimusilmas ihaldab. Ent samas, ehk on just ametniku kiiksuline elu see, mis võiks autorihakatist suurtöö kirjutamiseks innustada?

Eks vahel tekib kahtlus, et kas jutustaja räägib oma fantaasia raames või segunevad siia jutustusse autorihakatise ja ta sõprade loomekatsetused. Kuskil on väikesed vastuolud. Aga miks, selgub loo lõpuks.

Et on siis selline lühiromaan. Tuleb elada ikka oma elu, mitte ennast läbi teiste teostada.

“Õnnetuseks siin see lugu veel ei lõpe. Mõnikord on nii, nagu ütleb laulusalm: kui oled kaotanud kõik, ei tähenda see veel, et sa ei võiks kaotada veel rohkem.” (lk 60)

kultuuritarbija60