Henning Mankell – Näota mõrvarid (1997)

See romaan on Mankelli esimene Wallanderi raamat, ent hiljem on ta kirjutanud jutte, mis eelnevad sellele romaanile, eelkõige siis “Püramiid”, mis peaks olema otsene eellugu “Näota mõrvaritele”. Kuid need eellood on pigem kohendatud sobituma hiljem kirjutatud Wallanderi romaanidega, ja erinevad mitmeski detailis siinses raamatus tooduga. Nii on Wallanderi eraelu peale Monast lahkuminekut vähe teistsugune (“Püramiidis” suhe medõega, siin peale lahkuminekut kurvalt kuival), sõprussuhe Sten Wideniga muudmoodi, Ystadi töökaaslased samuti... vähe muutunud rõhuasetusega (noor Martinson vs kogenud Martinsson, Rydberg on kui modifikatsioon Rydbergist ja Nybergist (kellest pole üldse juttu, ent ometi eksisteerib eelloos)). “Püramiidis” sai Wallander nuga 21-aastaselt, siin aga 23-aastaselt, ja eks erinevusi ole veelgi.

Lugu ise on teadagi jõhker ja sisepoliitiliselt pinev. Tõurastatakse vanapaar, kahtluse alla satuvad sisserändajad, mistõttu marurahvuslased hukkavad külmavereliselt ühe somaallase. Nagu ikka, selgub, et muidu korralike inimeste elu osutub lähemalt uurides vähe teistsuguseks kui see muidu avalikkuses paistab. Eks ühtlasi kordu raamatust raamatusse tuttavad refräänid, mille võib lugemata jätta (selle uue ilmakorra jaoks on vaja uusi politseinikke, kes mõistaks paremini käsitleda seda tänapäevast arutut vägivalda jne). Miski on Rootsi riigis mäda!

Nagu ikka, on hämmastav see, kuidas korralikult toitumata ja puhkamata on Wallander ja semud võimelised sellisele elutempole vastu pidama. See tekitab endale füüsilist ebamugavust.

raamatukoi

juuli raamaturiiul