Ega selle raamatu lugemine lihtne ole.
Emotsioonid, nägemused, unenäod paiskuvad vastu, see on tõepoolest
tulv inimese hämaramast poolest, punn põhjas panemine haigusest ja
sellega seonduvast. Eks autor ka irriteerib vastuvõtjat (tegemist
ikkagi kontakteerumisega, mitte krüptiliselt endale kirjutamisega)
mitmesuguste kahtlaste väljendumistega (aga noh, see selleks, ehk).
Kuna autor on ikkagi kõrgharitud
kodanik, siis käib tekstis ka üks pidev suuresõnaline ühiskonna
ja isiklik dekonstrueerimine, kõiksugu kõlavad märksõnad lendavad
sinna ja tänna, otsa veel ports sõnamänge (tõepoolest, kui
kirjutaks mõni vähese haridusega inimene, kuidas tema võiks
sellist kogemust kirjanduslikult väljendada?), mis muutub pikapeale
päris väsitavaks ja ositi kadus mul kontakt loetavaga – noh, et,
mida siis need sõnad, väljendid ja konstruktsioonid lõpuks muud
ütlevad, kui et autor oskab koostada neist löövaid lauseid. Mis
peitub selle palavikulise mõttetegevuse taga? Peale selle, et
kajastab haiguseaja võimalikku mõttevoogu/katkestust?
Pole aimugi, kui palju on Novek teksti
(sisuliselt, mitte vormiliselt) toimetanud, või selline võimalik
toimetamatus ongi autori poos. Ühesõnaga, kas kõik, mis pähe
tuleb ja failiks trükitud, on võimalik kohe ilukirjandusena vastu
võtta. Kas täiskirjutatud lehekülgede mass moodustabki
kirjanduskogemuse. Kas kirjandus on algne loomehoog või selle
toimetatud variant. Või noh, kas millegi mõju all kirjutamine on
neutraalne, negatiivne või positiivne nähtus?
Vikerkaares kirjutab Pilv sellest
raamatust hoopis teisiti. Ma saan aru, miks see tekst on huvitav ja
lööv, aga ma ei saa öelda, et oleks sellele täiega kaasa elanud.
“Vastikud hallukad, vastik kidur äng, vastik tasakaalutus, vastik diazepam... ei diazekas on väga maitsev, tuleb tunnistada... viirastused, depressiivsed lõustad, parmud... kõik see kisub, iga viimne kui lõust, kelles ma üritan ära tunda mingit äratundmist, kisub jälle tõmbluse sisse, närvivalu, tuikumise, olematuse. Kuradi marginaal!
Käsi! Tühi! Tühi! Suits! Tühjus! Sigaret! Tõmblus! Paranoia! Seletamatu kidurus, närvirakud kisuvad krussi, asetan käe närviliselt vastu lõuga, peanahk tõmbleb, sähvatused... appi! Keegi ei tule.
Janu... jälle! Vahin tühja pudelit! On see alkoholism? On seeeee... mm... k u r A t? Kas see eee onnn kurivaim? Onn see deliirium?” (lk 108-109)
Näib, et tundmatu arvustaja ei oma mitte ühtegi empiirilist kogemust, kõrgharidust ega arusaaama sootsiumist. Seetõttu puudub arvustajal igasugune adekvaatne (objektiivne) püüegi sõnagi kirja panna.
VastaKustuta