Taavi Novek – Valegiid (2014)

Ega selle raamatu lugemine lihtne ole. Emotsioonid, nägemused, unenäod paiskuvad vastu, see on tõepoolest tulv inimese hämaramast poolest, punn põhjas panemine haigusest ja sellega seonduvast. Eks autor ka irriteerib vastuvõtjat (tegemist ikkagi kontakteerumisega, mitte krüptiliselt endale kirjutamisega) mitmesuguste kahtlaste väljendumistega (aga noh, see selleks, ehk).

Kuna autor on ikkagi kõrgharitud kodanik, siis käib tekstis ka üks pidev suuresõnaline ühiskonna ja isiklik dekonstrueerimine, kõiksugu kõlavad märksõnad lendavad sinna ja tänna, otsa veel ports sõnamänge (tõepoolest, kui kirjutaks mõni vähese haridusega inimene, kuidas tema võiks sellist kogemust kirjanduslikult väljendada?), mis muutub pikapeale päris väsitavaks ja ositi kadus mul kontakt loetavaga – noh, et, mida siis need sõnad, väljendid ja konstruktsioonid lõpuks muud ütlevad, kui et autor oskab koostada neist löövaid lauseid. Mis peitub selle palavikulise mõttetegevuse taga? Peale selle, et kajastab haiguseaja võimalikku mõttevoogu/katkestust?

Pole aimugi, kui palju on Novek teksti (sisuliselt, mitte vormiliselt) toimetanud, või selline võimalik toimetamatus ongi autori poos. Ühesõnaga, kas kõik, mis pähe tuleb ja failiks trükitud, on võimalik kohe ilukirjandusena vastu võtta. Kas täiskirjutatud lehekülgede mass moodustabki kirjanduskogemuse. Kas kirjandus on algne loomehoog või selle toimetatud variant. Või noh, kas millegi mõju all kirjutamine on neutraalne, negatiivne või positiivne nähtus?

Vikerkaares kirjutab Pilv sellest raamatust hoopis teisiti. Ma saan aru, miks see tekst on huvitav ja lööv, aga ma ei saa öelda, et oleks sellele täiega kaasa elanud.

“Vastikud hallukad, vastik kidur äng, vastik tasakaalutus, vastik diazepam... ei diazekas on väga maitsev, tuleb tunnistada... viirastused, depressiivsed lõustad, parmud... kõik see kisub, iga viimne kui lõust, kelles ma üritan ära tunda mingit äratundmist, kisub jälle tõmbluse sisse, närvivalu, tuikumise, olematuse. Kuradi marginaal!
Käsi! Tühi! Tühi! Suits! Tühjus! Sigaret! Tõmblus! Paranoia! Seletamatu kidurus, närvirakud kisuvad krussi, asetan käe närviliselt vastu lõuga, peanahk tõmbleb, sähvatused... appi! Keegi ei tule.
Janu... jälle! Vahin tühja pudelit! On see alkoholism? On seeeee... mm... k u r A t? Kas see eee onnn kurivaim? Onn see deliirium?” (lk 108-109)

vikerkaar