Tegemist siis nüüdseks aastakümneid
Rootsis elava Kreekast pärit autori arutlusega sellest, et kes ta
siis õieti on – kreeklane, rootslane, Rootsi kreeklane,
sisserännanu, võõras. Kui aastakümneid kirjutada rootsi keeles
kümneid raamatuid, kas siis oled täisväärtuslik rootsi autor või
ikkagi võõras (võiks omapoolselt edasi küsida, et mis on need
õiged teemad, millega kirjutada rahvuskirjandust?). Või mida
kogevad need pärismaalased, kes seovad end sisserändajaga, selle
kahtlase (kohtlase?) elemendiga. Või millise piirini sisserändanuid
ühiskonda sulandatakse, kust algab see piir, kus on edasi vaid
pärismaalaste tanner (Kallifatides loendab (lk 45): poliitika,
pangad, kaitsejõud, rasketööstus, kõrgem akadeemiline haridus,
meedia, kirjandus). Kallifatides osutab ka sellele, kui
konstrueeritud on mälestused, kuidas ja kas on võimalik mäletada
seda õiget minevikku.
Vast kõige hingeminevam autori arutlus
oli see, et kuhu peaks sind maetama, kui sa ei ole siin maal
sündinud, milline surnuaed oleks kõige sobivam, kuhu end “siduda”.
Muidugi, tegelikult pole raamat mingi nutt ja hala, autor tunneb end
Rootsis siiski koduselt. Ja kaks kultuuri on inimesele rikastavam kui
ühe kultuuri kogemine. Ja on asju, mis mõjuvad lummavalt kas rootsi
või kreeka keeles. Ei tohi vaid kivistuda.
“Pärast kolmekümmend rootsikeelset raamatut olen ma ikkagi viimases kirjandusajaloos pagendatud sisserändajatest kirjanike lahtrisse, kategooriasse, millel on teistsugused kriteeriumid ja väärtused.
Kas ma kannatan selle pärast?
Mitte kuigivõrd, ent see räägib midagi sellest, kui tugev jõud on ettekujutusel inimesest, kes ei ole üks meist. Ma võisin öelda seda, mida tahtsin, samasuguse õigusega nagu õuenarr. Keegi ei olnud kohustatud kuulama, aga kõik võisid meelt lahutada.” (lk 9)
“Inimesel on veel väga palju teadmata, kui ta oma maalt lahkub. Ta ei aimagi, et kannab oma hinges nii paljusid struktuure ja jälgi ja et need sunnivad teda lõpuks sel uuel maal võõras olema ja võõraks jäämagi; ja kui ta enam ei olegi võõral maal võõras, siis on ta muutunud võõraks iseendale, ja siis on ta juba kõikjal võõras.” (lk 54)
Huvitav.
VastaKustuta